Kuidas vaba tarkvaraga äri tehakse

Allikas: KakuWiki
Jump to navigationJump to search

Moto: Any sufficiently advanced technology is indistinguishable from magic - Arthur C. Clarke


Häkkerid ja äri

Nagu ajaloost näha, olid need kaks alguses üksteisest üsna kaugel. Algne MIT häkkerikultuur pärines akadeemilisest ja hipilikust keskkonnast, kus rahade eest hoolitsesid teised inimesed. Nii mõjus ka äri sissetung 80. aastate alguses ning kahe firma loomine (LMI ja Symbolics) üsna suure pöördena. Mitmed häkkerid võtsid omaks tavapärase ameerikaliku ärikultuuri, vähesed mässajad eesotsas Richard Stallmaniga üritasid tulutult mõnda aega selle vastu võidelda. Ent isegi äriskeptikust Stallman elas pikka aega oma tarkvara müügist (algul Emacs, hiljem GCC) ning luues 1989. aastal vaba tarkvara põhilise juriidilise aluse GPL litsentsi näol, lähtus ta põhimõtteliselt äritegevuse lubatavusest (paljud teised idealistlikumad tarkvaraloojad kasutasid litsentse, mis keelasid äri tegemise; Stallman rõhutas algusest peale, et tasulised teenused tarkvara "pealisehitusena" on täiesti vastuvõetavad). Seega - ehkki häkkerikultuur võõristab klassikalist ameerikalikku 'free-for-all'-äritegemist, ei ole ta juba algusaegadest peale äritegemise vaenlane. Küsimus on pigem selles, kuidas äri tehakse - ja selles osas on häkkerlik lähenemine Microsofti omast üsna erinev. Kuid eriti internetiajastu saabudes muutus selgemaks, et häkkerlik ärimudel sobib väga paljudel juhtudel isegi enam kui ärivara oma - tänaseks on mitmed suurfirmad häkkerliku äriviisi kas otseselt üle võtnud (Red Hat, üha enam ka Sun, Novell ja IBM) või siis sellest omapoolseid tuletisi tekitanud.

Eric Raymond: katedraal ja turg (ja muudki veel)

27. mail 1997 kandis Eric S. Raymond Linux Kongressil ette oma essee "The Cathedral and the Bazaar". See põhjustas laialdast vastukaja ning pani aluse vaba tarkvara arendusmudelite lähemale uurimisele (muuhulgas sai see ka üheks otsustavaks stiimuliks Netscape'i lähtekoodi avalikustamisele samal aastal). Ühes peamiseks tähelepanekuks oli pealkirjas toodud võrdlus kahest erinevast tarkvaraarenduse viisist:

  • Katedraal - klassikaline tarkvara elutsüklit rangelt järgiv arendus, kus kogu protsess sarnaneb suurehitise loomisele. On kindel arendajate seltskond, kindel tööjaotus, projektid ja tööplaanid ning ajakava.
  • Turg - Linuxiga laiemalt levima hakanud arendusmudel, kus projekt saab alguse kasutajate konkreetsetest vajadustest, sihid võivad töö käigus edasi areneda ja muutuda, arendajate seltskond on ebapüsiv ja võib töö käigus tublisti muutuda (ehkki tüüpiliselt on olemas mingisugune tuumik - selleks võib väiksema projekti puhul olla ka üksnes projektijuht).

Tähelepanuks: kuigi katedraalimudel assotsieerub tänapäeval eeskätt omandvaraga (ja turumudel avatud lähenemistega), kasutasid paljud varajased vabad projektid ka katedraalimudelit (näiteks Stallmani loodud Emacs ja GCC - tegelikult kogu GNU projekt). Ja veel: kuigi mitmed lugejad peavad katedraali ja turu vastandamist samaväärseks omandvara ja vaba tarkvara vastandusega, oli Raymondi algne kirjutis suunatud just vaba tarkvara arendusele.

Raymondi põhiargument on "piisav hulk silmapaare leiab kõik programmivead". Ehkki paljud (eeskätt andmeturbega tegelejad) on seda väidet kritiseerinud kui mõnevõrra ühekülgset, on see pikka aega olnud heaks argumendiks kogukondliku arendusmudeli eelistamise kasuks - enamikul juhtudel peab see ilmselt paika.

Veel üks tähelepanek Raymondilt - turumudel eeldab teatavat tuumprojekti. Täiesti nullist alustamiseks see eriti ei sobi: ka Linus Torvalds lasi oma Linuxi esmaversiooni välja ise ning alles siis siirdus turumudelile. Raymondi sõnutsi peab tuumprogramm a) töötama ning b) suutma veenda uusi tulijaid oma arengupotentsiaalis.

Vahemärkusena: lisaks Raymondile tasuks kindlasti lugeda ka tema kirjutiste konstruktiivset kriitikat François-René Rideau sulest.

Peale "Katedraali ja turu" edu kirjutas Raymond selle järgedena ka "Noosfääri kodustamas" (Homesteading the Noosphere) ja "Võlukatla" (The Magic Cauldron). Esimene käsitleb peamiselt vaba tarkvara motivatsioonilist-psühholoogilist tausta, teine aga majanduslikke tegureid. Tänase loengu kontekstis on huvipakkuv just "Võlukatel".

Raymond väidab siin, et enamik tarkvara majandusmehhanisme kirjeldada püüdvatest inimestest kipub eeldama n.ö. "vabrikumudelit", mis eeldab, et

  • enamus arendajate ajast saab tasustatud vastavalt tarkvara müügiväärtusele
  • tarkvara müügiväärtus on proportsionaalne arenduskuludega (s.t. selle loomiseks ja paljundamiseks vajamineva ressursikogusega) ja kasutusväärtusega.

Praktikas tähendab see uskumist, et tarkvara sarnaneb omadustelt mistahes muu tootega. Raymond aga väidab selle valeks. Tema väitel on kuni 95% kogu tarkvarast kirjutatud mitte müügiks, vaid "majasiseseks" kasutamiseks firmade ja asutuste IT-personali poolt. Umbkaudu sama protsendi moodustab ka IT-spetsialisti tööajast erinevate süsteemide hooldamine (mitte aga uute loomine!). Nii on tegelikult ka ärivara puhul tegu tegelikult marginaalse tegevusega, mille puhul aga kooritakse tarbija seljast tegelikult kaks nahka (nii nn. toote kui ka teenuse osa).

Raymond toob välja viis peamist ärimudelit:

  • "Teerajaja" - vaba toote kasutamine tekitamaks või säilitamaks ärivaralise, otsest rahalist tulu tootva toote turuosa. Näiteks võib siin tuua Borlandi Kylixi või Suni erinevad Java tooted, samuti Red Hati Fedora Linuxi ja Novelli SUSE.
  • riistvaradraiverid - tihti peavad riistvaratootjad oma toote konkurentsivõime säilitamiseks tegema üsna arvestatavaid kulutusi oma toodetele draiverite loomiseks ja nende edasiarendamiseks. Pareerides argumenti "konkurendid saavad infot meie toote kohta ja teevad järgi", tsiteerib Raymond KGB ekskindralit Oleg Kaluginit:

For instance, when we stole IBMs in our blueprints, or some other electronic areas which the West made great strides in and we were behind, it would take years to implement the results of our intelligence efforts. By that time, in five or seven years, the West would go forward, and we would have to steal again and again, and we'd fall behind more and more.

  • "Avalda retsept, ava restoran" - ehk enimkasutatav mudel, kus vaba tarkvara peale ehitatakse tasuliste teenuste komplekt. Sellega alustas Cygnus Solutions juba 1989. aastal, hiljem võttis sama mudeli kasutusele Red Hat, tänapäeval on tuntud Ubuntu taga seisev Canonical Ltd.
  • lisateenused - alates raamatutest ja lõpetades T-särkide, kruuside ja vahtkummist pingviinidega. Üks tuntumaid tegijaid on O'Reilly kirjastus, suurimaid Linuxi-teemaliste raamatute avaldajaid.
  • ajutine kinnine litsents - algne levik toimub piiratud litsentsiga (näiteks ärikeeluga või jaosvara viisil registreerimist nõudes), kuid litsents sätestab toote litsentsi muutumise GPLiks näiteks aasta pärast. Nii on toote omandaja kindel, et tema ostu saab hiljem probleemideta kohandada ja muuta.

Lisaks pakub Raymond võimalikena välja järgmised mudelid, mida hiljem on edukalt reaalselt pruugitud:

  • kaubamärgi müük - vabale tootele müüakse sertifitseeritud teenuseid ja ühilduvustunnistusi (seda teeb edukalt Red Hat)
  • sisu müük - müüakse tasulist registreerimispõhist teenust. Jällegi teeb seda Red Hat oma toetusmehhanismiga (Red Hat Network).


(Edasi võib lugeda juba Raymondi enda kirjutistest...)

Lisaks toob OpenSource.org (mis algkujul toetus suuresti Raymondi ideedele) välja avatud lähtekoodi peamised majanduslikud eelised.

Tarkvaraarendajate seisukohast:

  • Arenduskiirus - esimesena turumudelile läinud mingi valdkonna tarkvaraprojekt tõmbab enda juurde suurema hulga selle valdkonna häid ajusid. Ja enamasti ei lähe ühes projektis suure panuse andnud tegija teise samalaadse projekti peale.
  • Madalamad üldkulud - outsourcing on märksa lihtsam, arendajad on ise huvilised, kellele ei maksta otseses rahas. Kokkuvõttes teeb see väikeettevõttele võimalikuks suuremate projektide ettevõtmise kui see õnnestuks kinnise mudeli korral.

Tarkvaramüüjate seisukohast:

  • Lähedus tarbijaile - kogukondlik arendusmudel ei tõmba ranget piiri tarbija ja arendaja vahele ning tihti on suur osa tarbijaist arendajad ja vastupidi. Nii saab muutuvatele vajadustele paremini reageerida.
  • Laiem turg - eeskätt tänu vabatahtlikele portijatele; huvipakkuv toode leiab kergemini tee erinevatele platvormidele (nii laienes Linux algsest i386 platvormist peagi palju laiemale alale).


Martin Fink Hewlett Packardist

Hewlett Packardi Linuxi valdkonna asedirektor Martin Fink kirjutas 2002. aastal raamatu "Äri Linuxi ja avatud lähtekoodiga tarkvaraga", mida peetakse üheks esimeseks otseselt äriinimestele suunatud vaba tarkvara raamatuks. Mõned punktid sealt:

    • Varane ja sage väljalase (release early, release often) - toode lastakse võimalikult varakult avalikkuse ette, kus kogukonnapõhine revisjon hakkab puuke välja rookima - pidev ja tihe testimistsükkel. Sageli kasutavad arendajad muidu üsna tooreid versioone oma igapäevatöös - otsene karm testimine töökeskkonnas!
  • Lõppversioon ilmub, kui asi on valmis (release for production when ready) - ärivara puhul dikteerivad väljalaskeaja välised faktorid. OS puhul on seeläbi valmis produkt reeglina kvaliteetsem - lõppversioon on stabiilne valmistoode, mitte tähtajal ülepeakaela välja lastud beetaversioon. Äriettevõtetel on sageli raske harjuda fikseeritud väljalaskeplaani puudumisega (ehkki ka Vista ilmus plaanitust 4 aastat hiljem!), kuid tegelikult võidetakse kvaliteedis.
  • Vanasti tuli enamik probleeme lahendada majasiseselt kirjutatud softiga. Siis tekkisid kommertspakkujad, kes tegid valmislahenduse tervele hulgale probleemidele - lahendus polnud enamasti perfektne, kuid oli palju odavam. OSS võimaldab mõlema meetodi parimaid külgi - majasisese softi täpset häälestust ja kommertslahenduse odavust (enamasti on tegu üldse tasuta tootega - tõsi, muid kulusid siiski lisandub).

Brent Williams vaba tarkvara ärimudelitest

Kui Raymondi kirjutised on tänases mõistes juba auväärse vanusega (ehkki suur osa sealtoodud mõtetest on täna samavõrd asjakohased kui kirjutamise ajal), siis lähitulevikku/olevikku on kajastanud üsna huvitavalt Brent C. Williams - omalaadne hübriid arvutihäkkerist ja Wall Streeti analüütikust. Tema siinrefereeritud kirjutise leiab aadressilt http://stephesblog.blogs.com/presentations/BrentWilliamsEclipseConV02.pdf .

Williams alustab huvitava ärikaasusega lähiminevikust. 2006. aasta oktoobris teatas Oracle oma versiooni loomisest Red Hat Enterprise Linuxist (nime all Unbreakable Linux). Tegu oli seega veel ühe RHEL-põhise distroga (nagu White Box, Centos, Tao ja Scientific Linux), kuid erinevalt teistest suhteliselt väikestest tegijatest oli seekord mängu toodud Oracle'i turujõud. Oodatav tulemus: tarbijad võisid saada Red Hatiga samaväärse garanteeritud, "võtmed kätte"-lahenduse nagu Red Hatilt - ja seda märksa odavamalt. Ometi oli 90 esimese päeva allalaadimisstatistika karm - ca 9000 inimest laadis alla Oracle'i variandi, Red Hati paralleelversiooni Fedora kuua aga tõmmati sama aja jooksul ca miljon korda. Ilmselt tegid Oracle'i poisid midagi valesti.

Williams jõuab järeldusele, et nii Oracle'i kui ka samas käsitletud Novelli probleemiks on vale ülesandepüstitus. Ta leiab, et ka inimesed, kes peaksid tundma vaba tarkvara ärimudeleid, sageli ei tunne neid. Hoiatusena SCO-sarnastele kohtuskäijatele leiab ta ka, et üritused kahjustada vaba tarkvara pakkujaid ei ole reeglina majanduslikult mõttekas, pigem tuleks keskenduda positiivsele.

Mõned avatud lähtekoodi plussid on Williamsi arvates seotud just arendusmudeli paindlikkussega:

  • võimaldab kiiresti luua tuumtooteid olemasolevatesse valdkondadesse
  • võimaldab "innovatsiooni läbi integratsiooni", s.t. kiiret uute toodete koostamist olemasolevatest juppidest
  • see omakorda võimaldab nišitootjatel paremini kohta leida
  • suurimad võimalused on esimestel tulijatel, kuid ka hilisematele jäetakse enam võimalusi

Williams kirjeldab tüüpilist (ärivaralist) tarkvara turuletulekut järgmiselt:

  • Tee mingi tarkvarajupp
  • Mõtle välja, mille järgi maksta tuleb (töökoht, protsessor, server, aeg)
  • Koori niipalju kui võimalik (v.a. juhul, kui see tarkvara aitab kontrollida mõnd teist turgu; N: IE)
  • Et kulud ja tulud ei tule üheaegselt, saab mudelit hiljem muuta.
  • Kui võimalik, saavuta "turulukustus", mis võimaldab kasutajaga rääkida jõupositsioonilt (ca 40% populaarsetest toodetest on saavutatud lukustustaseme).

Võrdluseks avatud lähtekoodi mudel:

  • enamasti teenusepõhine
  • õige turu ja õige lähenemise korral võib toetusteenuse hinna tõsta üsna kõrgeks
  • toetus näib palju väärtuslikuma teenusena (rohkem võimalikke juppe, mida lisada)
  • ideaaljuhul kesktee valmislahenduse ja tarbijale ettevisatava "juppide kasti" vahel
  • võimalus kaasata lisateenuste pakkujaid


Benkler ja teised: puudusevaba majandus

Kui Raymond ja paljud teised on vaba tarkvara näinud äriliselt toimiva lahendusena ka traditsioonilise, ressursside ja positsiooni pärast võitleva majandussüsteemi tingimustes, siis tasuks heita pilk ka hoopis teistlaadi arusaamale, mis esineb üha enam tänaste ühiskonnateadlaste teostes. Siin tuleks taas tsiteerida Robert Theobaldi ja tema "mõtteraputuse" (mindquake) kontseptsiooni - mingil hetkel ühiskonna arengus kaotavad mitmed senised arusaamad oma mõtte ja asju hakatakse tegema hoopis teistmoodi (üsna lähedane näide on tuua ka Eestist - mitmed NL-aegse haridusega inimesed sattusid 90-ndate aastate algul tööturul väga raskesse olukorda, kuna nende senine ettevalmistus ja oskused osutusid uues ühiskonnas pea väärtusetuteks).

Portugali insener José Luís Malaquias on kirjutanud essee A New Economic System for the Information Era, mis on eelkõige suunatud tänase haigevõitu IO-süsteemi vastu, kuid annab mõtteainet ka laiemalt. Malaquias toob humoorika näite komöödiafilmist "Jumalad on vist hullud", kus lennukilt kukkunud kokakoolapudel tekitab paraja segaduse Aafrika bušmanite seas. Seni oli neil kõik ühine, nüüd aga leidus üks huvitav, ilus ja kasulik ese, mida oli aga ainult üksainus eksemplar. Lõppjäreldusena saadakse hoopis jumalate peale pahaseks...

Probleem, millele osutab Yochai Benkler oma raamatutes ning mida mainib ka Malaquias, on ilmselt mõttestambis. Läbi inimkonna ajaloo on enamik väärt ressursse olnud piiratud. Hallidel aegadel võitlesid inimesed jahiloomade, vee või haritava maa pärast, hiljem loodusvarade pärast (ja "tsiviliseeritud" ühiskondades asendas füüsilist võitlemist poliitika ja juriidika). Selle tulemusena läksid hinda nii mõnedki ressursid, mille peamine väärtus oli nende harulduses (kuld ja vääriskivid omasid kuni hiljutise ajani vaid dekoratiivset väärtust, midagi asjalikku nendega teha ei saanud), samas olid suure praktilise väärtusega, ent laialt levinud ressursid - vesi, puit, raud, kivisüsi - märksa vähem väärt. Üks ja sama ressurss võis olla eri paigus täiesti erineva väärtusega (näiteks vesi viikingite ja araablaste jaoks). Nõndamoodi taoti ressursside puudujäägi ja lõplikkuse idee niivõrd kõvasti inimeste ajudesse, et ka siis, kui asjad hakkasid muutuma, oli inerts tohutu.

Uue keskse ressurssi tiitlile pretendeerib üha enam informatsioon. Ka Bill Gates oma bestselleris "Teel tulevikku" viitab tuleviku Šveitsile kui "maale, kus on palju infot" (traditsiooniliselt on seal olnud palju raha nende kuulsate pankade tõttu!), ent jääb ometi kinni vanasse mõttemalli, rääkides "infokaubandusest". Info on oma olemuselt teistlaadi ressurss, mida levitatakse paljundades - see ei kao lähtekohast ära. Sõbrale õuna andmine jätab andja ilma, anekdoodi rääkimine aga mitte. Info selline omadus ei ole muidugi midagi uut, see on olnud ühesugune kogu ajaloo jooksul. Ent just internetiajastu on sellisest "teistsugusest" ressursist teinud üha kesksema. Seega ilmselt hakkavad mitmed senised majanduslikud ja juriidilised arusaamad lähiaegadel väga tugevasti muutuma.

Viited