Vaba kultuur - tarkvarale järgnevad teised

Allikas: KakuWiki
Jump to navigationJump to search

Ajad muutuvad

Tänases digitaliseeruvas maailmas kuuluvad paljud senised arusaamad vältimatult ümberhindamisele. Üheks peamiseks põhjuseks võiks seejuures pidada asjaolu, et tänase maailma üheks kesksemaks ressursiks on saamas informatsioon. Erinevalt paljudest senistest kesksetest ressurssidest (maa, vesi, maavarad jpm) ei ole info aga lõplik ning senini inimeste ajudes juurdunud "puuduse paradigma" (ressursi eest peab võitlema, sest kõigile nagunii ei jätku) hakkab oma senist positsiooni kaotama. Juba Bill Gates oma tuntud raamatus "Teel tulevikku" spekuleeris info kui keskse ressursi teemal ("Šveits on kihvt maa, seal on nii palju infot!"), ent jäi veel info kui kauba raamidesse. Tänaseks aga on seda üha enam hakatud nägema kui midagi, mis ei mahu senistesse raamidesse. Üheks selle arusaama aspektiks on ka suhtumise muutumine vabasse tarkvarasse - austraallaste iTWire kirjutas "open source software is set to have a similar impact on the marketplace as the internet did in the 1990s".

Uue ajastu trendidest võib veel mainida järgmisi:

  • meedia muutub üha enam "igameheasjaks". Menuka väljaande loomiseks piisab üha sagedamini vaid paarist hiireklõpsust mõnes tuntud ajaveebiportaalis.
  • E oma eri vormides (e-õpe, e-pangandus, e-valimised...) jõuab üha laiemate ühiskonnakihtide juurde.
  • seadusandlus vajab tõsist reformimist.

Lawrence Lessig ja Creative Commons

Ameerika professor, õigusteadlane ja mõtleja Lawrence Lessig tuli 2001. aastal välja uue initsiatiiviga, mille nimeks sai Creative Commons (tõlkes umbkaudu "loovad kodanikud"). Algselt ühe autorikaitse-alase protsessi1 läbiviimise abivahendina loodud organisatsioon sai kiiresti tuule tiibadesse ning 2002. aasta detsembriks valmis esimene komplekt litsentse.

CC'd võib mõnes mõttes vaadelda kui keskteed senise jäiga copyrighti ja Stallmani esindatava radikaalse "intellektuaalomand on ebaeetiline" -suuna vahel. Kui copyright kasutab ingliskeelset väljendit Copyright: all rights reserved ("kõik õigused kaitstud"), siis Stallman väljendas oma põlgust selle vastu häkkerliku sõnamänguga Copyleft: all rights reversed ("kõik õigused ümber pööratud"; mõneti raskelt tõlgitav, kuna right on inglise keeles nii "õige", "õigus" kui "parem"). Lessigi algatatud CC pruugib aga fraasi Some rights reserved ("osa õigusi kaitstud") ning püüab erinevalt Stallmanist sobituda senisesse autorikaitsemudelisse, samas tuues sisse suure osa Stallmani poolt kasutusele võetud õiguslikest põhimõtetest.

FSF eesotsas Stallmaniga oli esmalt CC suhtes soosival seisukohal, kuid hiljem tekkisid erimeelsused – peamiselt seetõttu, et Lessigi lahendus oli Stallmani jaoks liiga pehme ja "mittevaba". Ka on CC litsentside ning GPL-i ja FDL-i vahel juriidilisi vastuolusid, mistõttu nende "segamine" võib mõnel juhul probleemseks osutuda (küll aga on võimalik kasutada topeltlitsentsi). Lessig on siiski jäänud tänini FSF direktorite nõukokku ning sai 2002. aastal ka FSF auhinna vaba tarkvara edendamise eest.

CC teiseks peamiseks uudsuseks oli litsentsi esitamine "inimese keeles". Nagu juba rääkinud oleme, oli juriidiline keel tolleks ajaks muutunud järk-järgult niivõrd spetsiifiliseks, et juriidilise hariduseta tavakodanik ei olnud sageli enam võimeline litsentside tekstist aru saama. Muuhulgas on seda asjaolu peetud ka üheks põhjuseks, mis soodustab tarkvara illegaalset kasutust – kasutaja on võõrandunud seadusesätetest ning eelistab neid tihti lihtsalt ignoreerida.

CC litsentsi valik toimub organisatsiooni veebilehel http://www.creativecommons.org (lokaliseeritud versioone saab valida ka vastava maa CC-veebilehel) paari lihtsa ja kasutaja jaoks arusaadava sammuna (erinevatest valikutest ja vastavatest litsentsidest on juttu allpool). Kui kasutaja on valikud teinud, genereeritakse kolm eraldi dokumenti:

  • nn. Commons Deed ehk lihtsas keeles ning tingmärkidega varustatud "inimesekeelne" litsents, mis sätestab valitud litsentsi põhilised tingimused
  • litsentsi täistekst – juriidiliselt vettpidav, "advokaadikeelne" dokument
  • RDF/XML -standardil põhinevad metaandmed, mida saab materjali sisaldavale veebilehele kopeerida ning mis muudab lihtsamaks masinotsingu ja -töötluse

Peamised valikud on järgmised:

  1. Kas lubada kommertskasutust? Vastusevariandid: a) jah, b) ei.
  2. Kas lubada tuletatud objekte (näiteks muusika kasutamist miksimiseks)? Vastusevariandid: a) jah, b) jah, kui tuletised levivad samadel tingimustel, c) ei.
  3. Jurisdiktsioon - saab valida erinevate riikide vahel, kes on CC oma seadusandlusega kooskõlla viinud; Eestis on see protsess alles käimas, seetõttu tuleks valida Unported (algne, kohandamata kuju).
  4. Objekti liik – vastusevariandid: a) audio, b) video, c) kujutis/pilt, d) tekst, e) interaktiivne meedium, e) muu.
  5. Soovi korral saab sisestada täpsustavat infot – objekti nimi, autori nimi jne -, mida kasutatakse metaandmetes (mitte aga Commons Deed'is ega täistekstis).

Valiku hõlbustamiseks on Creativecommons.org-i veebis olemas mitmeid selgitavaid dokumente.

CC põhilitsentsid

Nagu eespool mainitud, genereeritakse CC litsents veebipõhiselt vastavalt litsentsi valikul sisestatud kriteeriumidele. Kõigi CC litsentside ühisklausliks on Attribution ehk autorsus – sarnaselt GPL-iga lähtuvad ka CC litsentsid autoriõigusest (eeskätt selle mandri-Euroopa tähenduses). Seetõttu sisaldavad CC litsentsid ka klauslit, mis võimaldab litsentsitingimusi autoriga kokkuleppel muuta. Järgmiste kriteeriumide kombineerimisel aga võime saada alltoodud erinevad litsentsid.

CC Attribution (CC BY)

Kõige liberaalsem CC litsentsidest, mis sätestab üksnes autorsuse. Lubatud on nii kommertskasutus kui ka uute objektide tuletamine. Sellisena on ta liberaalsem kui GPL ja FDL, kuna ei sätesta laienemist tuletatud objektidele (tarkvaramaailmast võib tõmmata paralleele BSD litsentsiga).

CC Attribution-ShareAlike (CC BY-SA)

Ka see litsents lubab kommertskasutust ning tuletisi, kuid viimaste puhul tuleb täita litsentsi laienemise nõuet. Sellisena sarnaneb mõneti GPL-i ja FDL-iga (kuid ei ole nendega täiesti ühilduv).

CC Attribution-NoDerivs (CC BY-ND)

See litsents lubab kommertskasutust, kuid ei luba objekti muuta. Sobiva kasutuse näitena võib tuua kirjaniku, kes on loonud keeruka, paljude tegelastega fantaasiamaailma, kuid kardab, et teised huvilised võivad uute seikluste loomisel tema arusaamu mitte arvestada.

CC Attribution-NonCommercial (CC BY-NC)

Litsents lubab tuletisi, kuid algse objekti kasutamine on lubatud üksnes mitteärilisel eesmärgil. Mitteärilisuse nõue laieneb ka tuletistele, kuid need ei pea kasutama täpselt sama litsentsi.

CC Attribution-NonCommercial-ShareAlike (CC BY-NC-SA)

Ilmselt üks enimkasutatavaid CC litsentse – lubab mitteärilist levikut ja tuletisi, seades tingimuseks litsentsi edasikandumise. Seda litsentsi kasutatakse vahel paralleelselt copyrightiga: ärikasutus käib range litsentsi alusel, mittetulunduslik (koolid, MTÜ-d, lastekodud...) on aga palju vabam. Populaarsuse võti ongi ilmselt võimaluses tagada maksimaalselt lai levik "turuvälises" sektoris (mis toimib tihti vägagi efektiivse reklaamina) ning samaaegselt säilitades täieliku kontrolli ärikasutuse üle.

CC Attribution-NonCommercial-NoDerivs (CC BY-NC-ND)

See on kõige rangem CC litsents, mis keelab nii ärikasutuse kui tuletised, kuid on ikkagi märksa vabam kui traditsiooniline copyright.

Lisaks eespooltooduile väärib märkimist hiljem lisandunud Sampling-litsentsikategooria, mis sätestab mingi teose osade (filmi- ja muusikalõigud, raamatukatkendid jms) kasutamise. Siin on valikud järgmised:

  • Sampling - lubatud on kasutada osa tööst mistahes otstarbel peale reklaami, ei tohi kasutada ka kogu tööd (see jääb endiselt range copyright'i a alla).
  • Sampling Plus - eelmine pluss lubab kogu töö mitteärilist levitamist (nagu BY-NC-SA)
  • NonCommercial Sampling Plus - nii osade kui terviku levitamine on lubatud vaid mitteärilisel otstarbel (sisuliselt BY-NC-SA eraldi määratletud osalise leviku klausliga).

Creative Commons on kaasanud oma süsteemi ka kolm hästituntud vaba litsentsikategooriat:

  • public domain ehk üldine omand
  • GNU GPL
  • GNU LGPL

CC variandid GNU litsentsidest kasutavad "advokaadikeelse" variandina nende litsentside algtekste, lisades neile "inimesekeelse" Commons Deed'i ning masinloetava osa.


Mõistlik autoriõigus

Autoriõiguse käsitlustes eristatakse tihti mandri-Euroopa ja angloameerika koolkonda. Mandri-Euroopa autoriõigus (mille kohta kasutatakse tihti prantsuskeelset terminit droit d'auteur) on pigem moraal-juriidiline kategooria, fikseerides autorsuse kui fakti ja rõhutades autoriõigust isikliku õigusena. Angloameerika variant, mida tähistatakse ingliskeelse terminiga copyright, on seevastu pigem suunatud varaliste õiguste rõhutamisele. Mandri-Euroopa arusaama järgi on teos niisiis lahutamatult seotud autoriga, kes otsustab selle edasise käekäigu üle, angloameerika käsitlus seab autorsuse ühele pulgale omandiõigusega, võimaldades autoril oma õigusi ka võõrandada.

Ehkki ka copyright annab autorile piisavalt hea isiklike õiguste kaitse, on siinkirjutaja arvates just varaliste õiguste prioriteet selle tänaseks süvenevate probleemide üheks põhiallikaks. Et copyright võimaldab varaliste õiguste lahutamist isiklikest, on tänastes intellektuaalomandit traditsioonilise malli järgi käsitlevatel juhtudel tegu püüdega rakendada füüsiliste objektide maailmast pärinevat omandiõigust märksa raskemini määratletavatele loomingutulemustele.

Tihti koonduvad loomingutulemuste varalised õigused suurte ja mõjuvõimsate organisatsioonide kätte (kirjastused, muusikatööstus jpt), kes on muidugi huvitatud oma tulude suurendamisest ning suudavad mõjutada ka õigusruumi endale soodsas suunas. Nii on copyrighti USA-s algselt 14 aasta pikkune kehtivusaeg (peale mida muutus objekt public domainiks ehk ühiskondlikuks omandiks) kasvanud järk-järgult 70 aastani peale autori surma, mida on teatud juhtudel võimalik veel samavõrra pikendada.

Üheks peamiseks mureks on äriobjektiks muutunud autorikaitse juures ka suutmatus arvestada tarbijaskonna väga erinevate võimalustega. Näiteks rakendatakse ranget omandiõigust ka teaduskirjanduse vallas ning sageli võib ühe teadusartikli hind Internetist tellides ulatuda mitmekümne USA dollarini. See aga välistab selle hankimise suure osa vaesemate riikide teadlaste jaoks.

Creative Commons on siin välja pakkunud omapoolse lahenduse mõlema probleemi jaoks.

  • Founders' Copyright – nagu eespool mainitud, sätestati USA loomise ajal copyrighti kehtivusajaks 14 aastat. CC on võtnud selle tähtaja taas kasutusse ning on tulnud välja litsentsiga, mis muus osas sarnaneb mujal kasutatava copyrightiga, kuid kehtib 14 (soovi korral 14+14) aastat. Juriidiliselt saavutatakse see nõnda – autor müüb oma autoriõigused 1 USA dollari eest Creative Commonsi sihtasutusele, kes omakorda annab autorile eksklusiivõiguse loominguobjektile 14 või 28 aastaks ning kannab objekti vastavasse registrisse. Paneme tähele, et siin on tegu puhtalt angloameerika mudeliga (autoriõiguste müük) – nii on FC kasutamine esialgu ilmselt mõistlik vaid USA õigusruumis. Lisaks võib tekkida ka vajadus registreerida oma looming USA autorikaitseametis.
  • Developing Nations – selle litsensi loomise motiiviks oli kaalutlus, et suure osa maailma riikide elanike ostujõud on niivõrd väike, et nad jäävad tahes-tahtmata paljude loomeobjektide osas "turult välja". Selle tulemusena
  • autorid kaotavad auditooriumi osas – suur osa potentsiaalseid tarbijaid ei saa endale nende loomingut lubada
  • majanduslikult on tegu kasutamata jääva ressursiga – mõningase toetusega võib saavutada seniste kõrvalejäetute muutumise tarbijaskonnaks
  • sotsiaalselt ja eetiliselt on tegu suure probleemiga, mis lahendamata jäädes süveneb.

Seetõttu on CC pakkunud välja litsentsi, mis oma olemuselt on topeltlitsents (sarnaselt mitmete tarkvaratoodete – näiteks MySQL – juures kasutatava duaallitsentsiga). Arenenud riikide (kes ei kuulu ÜRO ametlikku arengumaade nimekirja) jaoks kehtib traditsiooniline copyright, arengumaade kasutajatele aga kehtib vastava Commons Deed'i alusel CC Attribution-litsents ehk kõige liberaalsem CC litsentsidest (vt. kirjeldusi juriidikaloengus).

CC-ga seotud probleemid

Jättes kõrvale erinevate meediatöösturite vingumise stiilis "kui kõik tasuta ära antakse, mis siis endale jääb?", on CC puhul paar valdkonda, milles on veel mõndagi ebaselget.

Esmalt ühilduvus vabade litsentside endi vahel. Ehkki eespool nägime, et näiteks CC BY-SA ja GNU GPL on oma olemuselt üpris lähedased, väidab FSF siiani, et CC litsentsid ei ole ühilduvad nende omadega. Kindlasti on see ilmne rangemate CC litsentside puhul, kuid BY-SA ja BY puhul on erinevused vaid tavakasutaja jaoks ebaolulistes detailides (vastavaid diskussioone leiab Google'i abiga võrgust mitmeid). Kui aga tahta lõpuni korrektseks jääda, tuleb erinevusi arvestada ning FDL litsentsiga materjali näiteks BY-SA all edasi levitada ("ühed vabad litsentsid kõik!") ei ole korrektne. Võimalikud variandid on: a) kasutada topeltlitsentsimist b) CC litsentside puhul on otsustamisel jäme ots autori käes, seega on autori otsesel loal võimalik viia näiteks BY-SA litsentsiga objektist tuletatud uut objekti näiteks FDL alla (mitte aga vastupidi).

Teine probleemidering on lokaliseerimine. CC on loodud USA jurisdiktsiooni silmas pidades ning eriti mandri-Euroopa maades võib selle copyright'i-hõngulisus probleeme tekitada. Samas võib tänaseks öelda, et CC litsentsid on edukalt lokaliseeritud juba mitmekümnel eri maal ning loodetavasti lisandub lähiajal nende hulka ka Eesti.


Motivatsioon: milleks üldse vabad litsentsid?

See on esmapilgul õigustatud küsimus – milleks üldse? Kas endisel moel ei oleks mõistlik jätkata? Yoshai Benkler oma raamatus The Wealth of Networks: How Social Production Transfers Markets and Freedom (NB! Raamat oli võrgust CC-BY-SA litsentsi alusel saadaval juba mitu kuud enne trükist ilmumist!) ütleb, et viimaks on ka tõsised majandusteadlased hakanud endalt küsima, mis siin taga ikkagi on – punt üle Interneti laialipillutatud häkkereid loob Microsofti toodanguga edukalt võistleva operatsioonisüsteemi, suur seltskond eri aladelt pärit võrguentusiaste teeb valmis Encyclopedia Britannica masti võrguentsüklopeedia ning 4-5 miljoni fänni arvutite jõudeaja ärakasutamisel saadakse maailma üks võimsaim superarvuti SETI@Home?

Benkler leiab, et võrguühiskonnas, kus arvutid ja võrgud on laialt levinud, tekib igaühel võimalus rakendada oma loovust nii, nagu ta seda paremaks peab – tegutsedes kas omapäi või siis lüües võrgu kaudu kampa teistega. Kuna kõik vajalik – teadmised ja tehnilised vahendid – on olemas, ei ole tal reaalse tulemuseni jõudmiseks enam tarvis ei riigi bürokraatlikku masinavärgi ega ka mõne kasuminäljas ärimehe vahendust – tulemus sünnib minimaalsete takistustega.

Võrgu levik igasse ühiskonnaelu valdkonda on märkimisväärselt suurendanud erinevate sisutootjate ringi – tänaseks panevad erinevat infot võrku nii pedagoogid, riigiametnikud kui kasvõi kingsepad. Samal ajal on nende hulk, kes on spetsialiseerunud sisutootmisele (filmi- ja muusikatööstus, kutselised kirjanikud jne) jäänud küllaltki muutumatuks. Niisiis on võrgus levivast kasulikust teabest suur osa selline, mille loomine ja avaldamine ei ole selle looja jaoks põhitöö (tõsi, näiteks ministeeriumi ametnik, kes uue seaduseprojekti võrku riputab, teeb seda oma põhitöö raames, kuid ka tema ei ole põhikohaga sisutootja – tema põhitöö ei ole projektide avaldamine).

Eric Raymond väidab oma essees The Magic Cauldron, et 95% kogu tarkvarast kirjutatakse eri asutustes ja firmades sisemiseks tarbeks (mitte karbitootena müügiks). Raymondi pakutud protsendi osas võib ehk vaielda, kuid põhiväite – müügiks sisutootmine on tegelikult nišinähtus – osas on vastupidist väita üsna raske. Ükski telekompanii, kütusefirma ega kaubamaja ei hakka oma IT-osakonnas loodud ühe tipptasemel tarkvaralahenduse pärast rajama endale tarkvaraturustuse osakonda. Tõsi, kindlasti on osa rakendusi sellised, mida ei ole turva- või ärihuvidest tulenevalt otstarbekas laiema avalikkuse ette viia – kuid need moodustavad vähemuse. Suuremal osal juhtudest aga oleks sellise "kõrvaltootena" sündinud lahenduse oskuslik levitamine vaba litsentsi all üliheaks reklaamikampaaniaks ka firma põhitoodangule või -teenustele.

Näiteks ülikooli õppejõul, kes saab palka mitte sisutootmise, vaid õppe- ja teadustöö eest, on palju mõistlikum levitada oma õppematerjale näiteks CC BY-NC-SA litsentsi alusel ning teha sellega märkimisväärset reklaami nii oma isikule kui õppeasutusele, kui karta "äravarastamist" ja jätta oma vaevaga tehtud materjal sahtlipõhja tolmu koguma. Eriti oluline on see neis valdkondades, kus materjali ajakohastamine on väga sage tegevus (näiteks IT) – vaba materjali põhjal laekuv tagasiside (ning näiteks BY-SA korral ka tuletised) on väga tõhusaks abiks uuenduste sisseviimisel.

Ja viimaks tasub tsiteerida üht vaba tarkvara suurkuju Linus Torvaldsit ning tema "Linuse seadust", mis on kajastamist ja edasiarendamist leidnud ka soome filosoofi Pekka Himase raamatus "Häkkerieetika ja informatsiooniajastu vaim", mis on ka eesti lugejale kättesaadav. Torvalds ja Himanen väidavad, et inimese tegevusmotivatsioon on kolmeastmeline14:

  • ellujäämine – inimene töötab, et ellu jääda ja peamisi vajadusi rahuldada (raha teenida)
  • sotsiaalne tunnustus – kui eluks vajalik on olemas, töötatakse positsiooni nimel
  • meelelahutus – kui ka positsioon on olemas, jätkab enamik inimesi tegelemist oma alaga. Mis motiveerib näiteks Jaapani keisrit Akihitot olema tunnustatud merebioloog või hea muusik? Vastus: talle meeldib.

Open Access - vaba teadus

Ka teaduses võib viimastel aastatel täheldada sarnaseid protsesse tarkvaramaailmas toimuvaga. Traditsiooniliselt on teadustöö tulemused olnud avalik hüve, s.t. nendega on raamatukogude vahendusel võinud tutvuda iga huviline. 20. sajandi lõpuks aga kujunes välja uus mudel - n.ö. ärialustel teadus -, kus konverentside korraldamine ja tulemuste avaldamine muutus tulusaks äriks. Et autorid pidid oma õigused andma üle kirjastajale ning avaldatud materjal oli saadaval vaid kallites erialaajakirjades, toimus sisuliselt uut tüüpi tõrjutuse kujunemine - ühelt poolt jäid "ukse taha" piisavate sidemeteta ja ressurssideta teadlased, teisalt muutusid teadustulemused n.ö. elitaarseks infoks, mis enam nii lihtsalt tavainimeseni ei jõudnud.

Vastukaaluks aga on tekkimas uut tüüpi (õigemini vana juurde tagasipöörduv) teadus, kus publitseerimismeetodiks on open access - kõigi tulemuste vaba kättesaadavus võrgu kaudu. Sarnaselt avatud lähtekoodiga tarkvaraga olid ka siin paljud alguses skeptilised ("ebamajanduslik", "idealistlik" jms), kuid viimastel aastatel on säärase avaldamisviisi valinud ka üha enamad prestiižikad väljaanded.

OA juured on juba veebi algusaastates, kui kanada psühholoog Stevan Harnad alustas sedalaadi lähenemise propageerimist. 2002. aastal pani Eestiski tuntud multimiljonära George Soros aluse Budapesti Avatud Teaduse Algatusele (Budapest Open Access Initiative), millele järgnes 2003. aastal Bethesda ja Berliini deklaratsioonid.

OA puhul eristatakse kaht varianti:

  • "roheline tee" ehk autoripoolne arhiveerimine - autor paneb enda publikatsioonide koopiad endale sobival moel võrku välja. Selleks on loodud ka mitmeid vastavaid tarkvarasüsteeme (näiteks GNU Eprints). Alguses oli selles vallas mõningaid vastuolusid jäiga mudeli pooldajatega, kuid tänaseks lubab autoripoolset arhiveerimist absoluutne enamik eelretsenseeritavatest ajakirjadest.
  • "kuldne tee" ehk oma kirjutiste avaldamine OA-mudelit järgivas ajakirjas, mis siis juba avaldab kogu sisu ise võrgus. OA-ajakirjade osakaaluks on tänapäeval hinnatud 10%, vastav andmebaas http://www.doaj.org (Directory of Open Access Journals) sisaldab 2007. aasta jaanuari seisuga üle 2500 ajakirja.

OA kohta on põhjalik artikkel Wikipedias.


Vaba kultuur

1999. aastal pani MIT rektor aluse ühele tänaseks tuntuimale vabade õppematerjalide kogule, mille nimeks sai MIT OpenCourseWare. Hetkeseisuga on seal CC BY-NC-SA litsentsi alusel täies ulatuses saadaval üle 1200 kursuse õppematerjalid. Aastaks 2008 loodab MIT kõik oma kursused MIT OCW kaudu maailmale vabalt kättesaadavaks teha.

Veebikataloog http://www.commoncontent.org sisaldab üle 3000 viite veebilehtedele, mis pakuvad CC-litsentsi alusel avaldatud tekste, pilte, heli- ja videoklippe.

Tänu digitaalkaamerate laiale levikule on paljud avastanud fotograafia võlud ning asunud oma pilte internetis avaldama. Üks suurim pildiportaal on Flickr, kus lisaks traditsioonilise autoriõigusega kaitstud fotodele on miljoneid CC litsentside alusel avaldatud fotosid (populaarsemad on BY-NC-ND ja BY-NC-SA, kumbki katab hetkeseisuga üle 4 miljoni foto), mis kõik on otsingu lihtsustamiseks varustatud märksõnadega.

Public Library of Science (http://www.plos.org) on teadusorganisatsioon, kes annab välja 5 kõrgeima taseme teadusajakirja, mille sisu kasutab CC BY-litsentsi.

http://www.lulu.com on omalaadne "iseteenindav" kirjastus, kus autor saadab käsikirja kirjastusse, see avaldatakse autori valikul kas CC või FDL litsentsi alusel ning seda trükitakse vastavalt ostja soovile (print-on-demand). Kirjastus võtab tasuna 25% müügituludest – eriti väikeste tiraažide korral on see palju soodsam kui traditsiooniline kirjastamismudel.

Magnatune on plaadifirma, mis avaldab oma toodangu võrgus CC BY-NC-SA litsentsi alusel. 2006. aastal on tal leping 222 artistiga kokku 470 plaadinimetuse osas.

Eestist võib näidetena tuua AS Regio kontuurkaardid (http://www.regio.ee/kontuurkaart/), võrguentsüklopeedia Estonica (http://estonica.org), kultuurikalendri kultuur.info (http://kultuur.info) ning tehnokratt.net (http://tehnokratt.net/), samuti Tiigrihüppe Sihtasutuse tarkvaraprojektide raames loodav õpisisu.


Vaba lähenemine ja ülikoolid

Vaba kultuur tundub traditsiooniliselt ülikooli juurde kuuluva akadeemilise vabaduse loomuliku jätkuna - ei ole juhus, et nii Internet kui paljud muud põhjapanevad leiutised on sündinud mitte tippfirmades, vaid akadeemilises keskkonnas.

Kuid ka majanduslikult mõeldes jõuame ilmselt järeldusele: ülikool võib valida, kas ta kasutab oma tegevuses

  • tootemudelit: üritab müüa "teadmistekonserve" ja kaitsta iga hinna eest enda "intellektuaalomandit" - ning jääb paratamatult alla firmadele, kel on rohkem vahendeid ja vähem segavaid asjaolusid nagu õppetöö. Jäiga autorikaitse tingimustes ei ole ülikool suuteline võistlema "teadmusärile" spetsialiseerunud firmadega.
  • teenusemudelit: maksimeerib oma teadusproduktsiooni ning selle vaba leviku (reserveerides vaid autorsuse) – müüb imagot ning kompetentsi (üks parimaid näiteid om MIT ja nende OpenCourseWare).

"Oleks minu olemine... "

Kui nüüd veidi fantaseerida, siis võiks Tallinna Ülikoolis aastal 2010 olla selline seis:

  • kogu dokumendihaldus põhineb vabadel vormingutel (OpenDocument jt)
  • järk-järgult on üle mindud vabadele süsteemiplatvormidele kogu ülikooli infrastruktuuris ("Windows/Mac vastavalt konkreetsele vajadusele")
  • dual-boot arvutiklassid (NB! [IT Kolledzhis] algusest peale nõnda)
  • ülikoolil on ametlik e-õppematerjalide varamu, mis põhineb GPL ja CC litsentsidel ning W3C standarditel (sarnaselt MIT OCW-ga)

Lisaks:

  • Omandvara kasutatakse üksnes juhtumipõhiselt, kui vaba alternatiiv selgelt puudub
  • Arvutipõhine (mitte üksnes IT-) õpe on läinud mehaaniliselt "klõpsa siia"-lähenemiselt sisulise õpetamise ning loovamate mudelite suunas, k.a. suurem interaktiivse meedia ning vabade "taaskasuta ja kohanda"-lahenduste osakaal
  • ülikoolil on oma "virtuaalne ruum" erinevate kasutajakogu-kondade tarvis - sh tudengite kodulehed, ajaveebid, eri kursuste "liivakastid" katsetuste jaoks. Eelistatakse kogukondlikke lahendusi, sh suures osas wiki-põhine ülikooli veeb (mitte 100%, staatiline osa siiski jääks).

Lõppsõnad

Ajad muutuvad ja kombed ka - mis sobis paarikümne aasta eest, ei pruugi enam sobida täna. Globaalne majandus vajab paindlikumat lähenemist. Just vaba kultuuri võidulepääs võimaldab oskusliku korralduse juures motiveerida autoreid ilma seejuures teistele jaburaid takistusi tegemata.