Vaba tarkvara õiguslik taust

Allikas: KakuWiki
Jump to navigationJump to search

Sissejuhatuseks

Tänapäeva seadusekuuleka kodaniku jaoks seostub sõna "litsents" ilmselt kõige enam arvutite maailma ning seal senivalitseva süsteemiga, kus suurt osa tarkvara müüakse tükikaupa ning ostu seaduslikkust kinnitab vastav litsents. Tegelikult on litsents juriidiliselt muidugi laiem mõiste, kuid selle muu kasutusvaldkond jääb enamasti tavainimesest eemale, suure äri sfääridesse.

Litsents üldises mõttes tähendab kasutamisõigust. Keegi, kellel on olemas tunnustatud juriidilised õigused millelegi (toode, menetlus, loominguobjekt), võib anda selle kasutamiseks (tootmiseks, paljundamiseks, müügiks jne) õiguse kellelegi teisele, sätestades seejuures kindlad tingimused, millele see kasutus peab vastama. Näiteks toodeti II maailmasõja ajal mõnda Ameerika lennukitüüpi (näiteks Douglas DC-3) ka Nõukogude Liidus. Litsetsi omandamine eeldab sageli objekti omanikule mingis vormis maksmist, kuid see ei ole alati nii. Litsentsitingimuste rikkumine toob reeglina kaasa litsentsi tühiseksmuutumise.

XX sajandi viimastel kümnenditel muutus erinevate loominguobjektide (muusika, kirjandus, tarkvara) järk-järgult üha rafineeritumaks – looming koondus suurettevõtete kätte, kel oli olemas piisav juristidearmee, et enda "omandit" kaitsta, tavatarbija aga tajus oma seniste õiguste piiramist. See tõi kaasa senise intellektuaalomandi süsteemi sattumise üha tõsisemate probleemide ette ning tingis alternatiivsete lahenduste otsimise käigus ka vabade litsentside esiletõusu.

Vabad litsentsid on litsentsiliik, mis erinevalt senistest, objekti omaniku õigustele keskenduvast omanduslikest litsentsidest (ingl. k. proprietary license; kasutatakse ka terminit "lõppkasutaja litsents" ehk end-user license agreement, lühendina EULA) keskendub litsentsivõtja (enamasti tavatarbija) õiguste määratlemisele, samal ajal aga lähtudes "ülalt alla" (litsentsi andja dikteerib täpselt, mida saaja tohib teha ja mida mitte).

Tähelepanu tuleks pöörata asjaolule, et ehkki vabade litsentside sünni ja leviku juures on mänginud teinekord olulist rolli ka idealism ja altruism, ei ole nad kaugeltki ärimaailmaga kokkusobimatud (seda tõestab nende üha suurem kasutus äriprojektide juures). Üheks põhiliseks äriliseks kaalutluseks vabade litsentside puhul on turuosa maksimeerimine, andes võimaluse litsentsi objekti kasutada ka neile, kes omandusliku litsentsi puhul seda endale lubada ei saa. Samuti võimaldavad vabad litsentsid suuremat paindlikkust tootetoetuse ja levimehhanismide osas.

Alguses oli GPL

Tänapäevaste vabade litsentside esivanemaks loetakse GNU Üldist Avalikku Litsentsi (GNU General Public License ehk GPL). Aastal 1983 otsustas varem MIT kuulsas tehisintellektilaboris töötanud Richard Stallman, kes oli sügavalt pettunud tollal toimunud kiires tarkvara kommertsialiseerumises, alustada uue operatsioonisüsteemi GNU loomist, mis pidi vastukaaluna ärilisele tarkvarale hakkama levima hoopist teistlaadi alustel. Stallman defineeris neli põhiõigust, mis tema veendumuse järgi peavad tarkvara kasutajal olema:

  • õigus tarkvara mistahes eesmärgil paljundada
  • õigus tarkvara lähemalt uurida, mistõttu sellega peab olema kaasas selle algne lähtekood ehk mingis programmeerimiskeeles kirjutatud algtekstid
  • õigus tarkvara muuta ja sellest uut tarkvara tuletada
  • õigus muudetud tarkvara samadel tingimustel edasi levitada

Eraldi märkimist väärib Stallmani poolt kasutusele võetud copyleft-i printsiip. Ehkki nimi viitab pilahõngulisele sõnamängule autoriõiguste (copyright) aadressil (Stallman on kuulus oma äärmiselt sarkastilise suhtumisega senisesse autorikaitsesüsteemi - nii kõlas algne lause "Copyleft: all rights reversed"), on tegelikult tegu erilaadse lähenemisega autoriõigusele. Kui traditsiooniline autoriõigus sätestab kõigi õiguste automaatse kuulumise autorile (all rights reserved), siis copyleft annab kasutajale õiguse litsentsi objekti vabalt kasutada, paljundada ja muuta, seni kuni ta omalt poolt ei hakka saadud õigusi edasisel levikul kitsendama. Seetõttu on copyleft-tüüpi litsentside puhul alati nõudeks tuletiste automaatne minek sama litsentsi alla.

Samal ajal tuleb kindlasti märkida, et copyleft lähtub sellestsamast autoriõigusest ning baseerub objekti autori/omaniku õigusel dikteerida oma loomingu/omandi kasutustingimusi. Niisiis on näiteks GPL-litsentsiga kaitstud tarkvara autoriõiguse objekt ning selle litsentsi rikkumine on samaväärne näiteks omandiõigusliku tarkvara lubamatu kopeerimisega (levinud, kuid ebaõnnestunud terminit kasutades "tarkvarapiraatlusega").

Stallman sõnastas eespoolmainitud põhimõtted 1989. aasta jaanuaris ilmunud GPL esmaversioonis ning täiendas neid 1991. aastal ilmunud 2. versioonis, mis on kasutusel tänaseni. GPL 3. versioon on olnud arendamisel paar viimast aastat ning tekitanud mitmeid vastuolusid, kuna ta sisaldab klausleid, mis välistavad erinevate digitaalsete piirangute (digital rights management ehk DRM, mida Stallman oma tavapärase nutika sarkasmiga defineerib kui digital restrictions management-i) kasutamise GPL-litsentsiga tarkvara juures. GPL 3 saab lõpliku kuju ilmselt lähiajal.

GPL on tänaseks vanim ja tuntuim vaba tarkvara litsents, mida kasutatakse umbkaudu 70% vaba tarkvara rakenduste juures, muuhulgas ka Linuxi ja suure osa selles kasutatava tarkvara puhul. GPL on copyleft-litsents, mistõttu kõik seda kasutavast tuletatud tarkvaratooted peavad olema sama litsentsiga – see asjaolu on pinnuks silmas Microsoftile ja teistele suurtegijatele, kes ei saa vaba tarkvara loojaid kasutada tasuta tööjõuna oma kinniste kommertsrakenduste loomisel, kuid heaks garantiiks vaba tarkvara jätkusuutlikkusele (tihti kuuldud "oodake, küll Linux läheb ka tasuliseks!" on litsentsi tingimusi teades väga ebakompetentne arvamus). Samuti on GPL oma olemuse tõttu väga vastupidav IT-äris laialt levinud, kuid eetiliselt küsitava väärtusega äripraktikale Embrace, Extend and Extinguish ehk mõne laialt levinud, avatud standardi tarvis mingi toote valmistegemisele, seejärel selle "laiendamisele" (uute, teadlikult standardiga kokkusobimatute lisanduste tegemise teel) ning seeläbi standardi oma kontrolli alla saamisele (üks markantsemaid näiteid on nn. "MS-HTML" ehk HTMLi ebastandardne, solgitud versioon, mida võib tänini näha dokumente MS Wordiga HTMLi salvestades).

GPL-i looja Richard Stallman ning tema ideede edasikandjaks loodud Vaba Tarkvara Fond (Free Software Foundation, FSF) kasutavad GPLi ka omalaadse mõõdupuuna teiste vabade litsentside hindamisel (vt allpool).

GPL-i juures tuleks märkida järgnevaid asjaolusid:

  • GPL-iga tarkvara ei pea olema tasuta. Hea näide on Red Hat Enterprise Linux, mida müüakse üksnes raha eest. Siiski on GPL-i all leviva tarkvara ostjal õigus seda vabalt levitada nagu tasuta levivat GPL-tarkvara. Red Hat on asja lahendanud nii, et vaid ostetud koopia omanikul tekib õigus firma tootetoele ja garantiilepingule. Sel viisil on RHEList olemas mitu vabalt levivat kloonvarianti (CentOS, White Box, Tao), mis moodustavad "ärilise" RHELiga omalaadse sümbioosi – tootetuge hindavale ärikasutajale sobib firmatoode, vaesele maakoolile või väikefirmale vaba variant. Tegelikult on GPL-i puhul ärikasutuse lubamist peetud isegi nii oluliseks, et FSF loeb iga kommertskasutust keelava litsentsi automaatselt mittevabaks.
  • Lähtekoodi ei pea tingimata lisama tarkvarale endale – lubatud on ka selle kättesaadavaks tegemine Internetis või juriidiliselt siduv lubadus see igale soovijale saata.
  • GPL nõuab tarkvara juures tehtud muudatuste avaldamist vaid juhul, kui tarkvara levitatakse edasi. Seetõttu näiteks firma, kes teeb GPL-i alusel hangitud Linuxis enda tarbeks muudatusi, ei pea neid avaldama, kui muudetud Linuxit kasutatakse ainult firmasiseselt ja seda ei levitata. Kui aga firma otsustab oma muudetud versiooni levitama asuda, peab ta avaldama ka muudatused.
  • GPL sisaldab märkust garantii ja tootetoe puudumise kohta, mistõttu paljud on siit omandanud eksiarvamuse "vabal tarkvaral pole ei tootetuge ega garantiid" ning seetõttu leidnud, et sellist kahtlast asja ei saa "tõsistes süsteemides" kasutada. Tegelikult võib vaba tarkvara puhul neid teenuseid pakkuda ükskõik kes (erinevalt omandiõiguslikust tarkvarast, kus see on tootjafirma või tema volitatud esindajate ainuõigus). Selle tulemusel määrab vastavate teenuste saadavuse ja hinna turg ning tulemus on lõpptarbijale enamasti soodsam kui omandvara puhul ("Teil on toetusleping liiga kallis, lähen üle tee teise firmasse!"), aga ka "X firma pakub Linuxi tuge N krooni eest kuus – teeme oma firma ja pakume N-100 eest!").


Vaba tarkvara litsentsid

Vabade tarkvaralitsentside maailm on viimastel aastatel muutunud üsna mitmekesiseks. Ehkki GPL on endiselt kesksel positsioonil, on olemas ka palju teisi – lõppude lõpuks on igal autoril õigus enda loomingule ka täiesti uus litsents koostada.

Stallman ja FSF tunnustavad vabade litsentsidena suurt hulka litsentse, eristades nende seas GPL-iga ühilduvaid (sellise litsentsiga tarkvara on võimalik kombineerida GPL-i kasutava tarkvaraga, kuna litsentsidel on olemas mõlema tingimusi täitev ühisosa) ja mitteühilduvaid. Avatud lähtekoodi kui praktilist ärimudelit propageeriv Avatud Lähtekoodi Algatus (Open Source Initiative ehk OSI) tunnustab lisaks FSF tunnustusega litsentsidele veel mõningaid, millel aga puudub FSF heakskiit. Järgnevalt lühike ülevaade mõnedest levinumatest litsentsidest.

GPL-iga ühilduvad vabad litsentsid

  • GNU Väiksem Üldine Avalik Litsents (GNU Lesser General Public License, LGPL) on GPL-i "pehmem" variant selles osas, et see lubab seda litsentse kasutavaid programmiteeke ehk alamprogrammide kogumikke ühendada mittevabade rakendusega. Muus osas sarnaneb ta GPL-iga, s.t. kehtib copyleft-i põhimõte.
  • X11 Litsents (vahel tuntud ka kui MIT Litsents) – lihtne vaba tarkvara litsents, mis algselt pärineb Unixi graafilise keskkonna X Windows System loojatelt. X11 ei rakenda copylefti.
  • BSD Litsents (täpsemalt selle uuem versioon) – Berkeley Ülikoolis loodud BSD Unixilt pärinev vaba litsents, mis on enimkasutatav mitte-copyleft litsents (muuhulgas on algselt BSD litsentsiga tarkvara jõudnud ka kinniste kommertssüsteemide nagu MS Windows koosseisu – asjaolu, mida range copyleft näiteks GPL-i puhul ei luba). Olulist vahet BSD ja X11 litsentside tingimustes ei ole, praktiliselt samaväärsed on ka Illinoisi Ülikooli Litsents ja NCSA Litsents.
  • Perli Litsents – Perl-programmeerimiskeele litsents kujutab endast GPL-i ja Artistic License-i (selle algne versiooni ei tunnista FSF segase sõnastuse tõttu vaba litsentsina, hilisem muudetud versioon 2.0 ehk Clarified Artistic License on aga vaba ning ka GPL-iga ühilduv) loogilist ühendit, kasutaja võib aluseks võtta omal valikul ükskõik kumma tingimused. Seda soovitab FSF kasutada üksnes Perli programmide juures.
  • Zope'i Avalik Litsents (Zope Public License) – Zope'i rakendusserveri lihtne vaba litsents, mis ei sisalda copylefti. Tänaseks on Zope võtnud kasutusele GPL-i.
  • Inteli Avatud Lähtekoodi Litsents (Intel Open Source License) – Inteli poolt 1996-2000 kasutatud BSD litsentsi modifikatsioon, mis sarnaselt BSD litsentsiga ei sisalda copylefti. Kuna Intel on selle kasutamisest loobunud, ei tasu seda uutele objektidele rakendada.
  • Avalik omand (public domain) on juba pikka aega kasutatav juriidiline kategooria, mida kasutatakse kas objektide puhul, mille puhul kaitsetähtajad on möödunud (näiteks Shakespeare'i looming) või mille autor on teadlikult loobunud kõigist õigustest (uuemal ajal tegi seda näiteks Tim Berners-Lee veebi luues). Avalikku omandit võib kasutada oma äranägemist mööda, ka sellest kinnisi kommertsobjekte luues, kuid selles staatuses olevat tarkvara loeb FSF vabaks ning ka GPL-iga ühilduvaks. Tähelepanu väärib asjaolu, et USA seaduste kohaselt on kogu riigiasutuste loodav tarkvara avalik omand.

GPL-iga mitteühilduvad vabad litsentsid

  • Mozilla Avalik Litsents (Mozilla Public License; MPL) – Algne Mozilla litsents on mõnede klauslite tõttu mitteühilduv GPL-iga. Mozilla tegijad on aga ühilduvusprobleemi lahendanud kas kolmiklitsentsi (GPL/LGPL/MPL) või siis üldise vaba litsentsi (BSD litsents) kasutamisega. Väga sarnased MPL-iga on Interbase'i Avalik Litsents, Sun'i Avalik Litsents, Netscape'i Avalik Litsents ja Nokia Avatud Lähtekoodi Litsents.
  • Ühtne Avalik Litsents (Common Public License) – mitteühilduv mõnede lisanõuete tõttu. Sarnane on ka Apache'i Tarkvaralitsents (Apache Software License).
  • Avatud Tarkvara Litsents (Open Software License) – sisaldab lisaklausleid, mis piiravad selle litsentsiga tarkvara levitamist (näiteks uudisegruppide või veebi kaudu). Sarnased jooned on ka Akadeemilisel Vabal Litsentsil (Academic Free License).
  • Apple'i Avaliku Lähtekoodi Litsents (Apple Public Source License) loetakse vabaks litsentsiks alates selle versioonist 2.0 - varasemad vaba litsentsina ei kvalifitseeru. Siiski on APSL esialgu GPL-iga mitteühilduv.

OSI poolt täiendavalt tunnustatud litsentsid

Nagu eespool mainitud, tunnustab Avatud Lähtekoodi Algatus ka mõningaid FSF poolt mittevabaks peetavaid litsentse. Õnneks ei ole nende seas väga levinuid, mistõttu probleemide tekkimise võimalus on suhteliselt väike (suur osa neist on konkreetsete toodete jaoks loodud litsentsid, mida mujal praktiliselt ei kasutata. Üks suurem näide on Vastastikune Avalik Litsents (Reciprocal Public License) – FSF näeb siin kolme probleemi: a) müügihind on piiratud, b) algset autorit tuleb muudatustest teavitada ja c) ka oma tarbeks tehtavad muudatused tuleb avaldada (vt. sama märkust GPL-i kohta eespool)

Vabadena mittekvalifitseeruvad litsentsid

Vaba tarkvara laiema levikuga lõid mitmed firmad omaenda litsentse, mis küll pretendeerisid vabamale staatusele, kuid ei ole võitnud ei FSF ega OSI tunnustust. Mõned näited:

  • Sun'i Kogukonna Lähtekoodi Litsents (Sun Community Source License)
  • SGI Vaba Tarkvara Litsents B (SGI Free Software License B)
  • Avatud Avalik Litsents (Open Public License)
  • Sun'i Solarise Lähtekoodi Litsents (Solaris Source Code License)
  • AT&T Avalik Litsents (AT&T Public License)
  • Microsofti Jagatud Lähtekoodi Litsents (Microsoft Shared Source License) – ehkki MS on oma "Shared Source" programmi raames rakendanud erinevaid litsentsitingimusi, on need alati jäänud vaba tarkvara maailma jaoks kaugelt liiga piiravateks.

Dokumentatsiooni- ja sisulitsentsid

Kui 90-ndad aastad olid vaba tarkvara esilekerkimise ajaks, siis sajandivahetuse paiku tõusis üha enam päevakorda ka vaba sisuloomine laiemas mõttes – siia kuuluvad kirjandusteosed, muusika, filmid ja muu looming, mille juures paljud autorid hakkasid otsima võimalust vabaneda traditsioonise autoriõiguse kohati ahistavateks muutuvatest piirangutest.

GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsents (FDL)

GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsents (Free Documentation License) on Richard Stallmani poolt väljapakutud litsents, mis on eeskätt mõeldud tarkvaramanuaalide ja muude tehniliste kirjutiste jaoks, kuid mida saab rakendada ka muud laadi loomingule. FDL on loodud GPL-i eeskujul ning rakendab sarnaselt copylefti põhimõtet. FDL sai alguse sajandivahetusel, esmane versioon ilmus 2000 ning käesoleva teksti kirjutamise ajal viimane versioon 1.2 2002. aasta lõpus.

FDL tugineb samadele põhiõigustele mis GPL. Järelikult on sätestatud ka lähtetekstide kaasamine – dokumentatsiooni puhul tõlgendatakse seda enamasti kui käsikirja kättesaadavaks tegemist mõnes "läbipaistvas" s.t. vabalt saadaolevate vahenditega vabalt muudetavas vormis. Mõned tähelepanekud litsentsi kohta:

  • käsikiri peab olema saadaval avatud vormingus, s.t. vabalt loetav ja muudetav mingi vabalt saadaoleva vahendiga. Kindlasti klassifitseerub tavatekst ja HTML, samuti muud vabad dokumendivormingud (eelkõige OpenDocument, mida kasutab OpenOffice.org). On vaieldud, kas Microsofti vorminguid ei peaks tänapäeval tohtima kasutada – põhimõtteliselt juhul, kui avaldaja garanteerib dokumendi esituse sellisena, et OpenOffice.org näitab seda identselt Wordiga, ei ole litsentsi rikutud; siiski on lihtsam kasutada päris vabasid vorminguid.
  • Teosega peab olema kaasas FDL-i täistekst.
  • Juhul, kui teos on tuletatud mõnest teisest FDL-i all avaldatud materjalist (analoogiliselt vaba tarkvara tuletamisega), tuleb lähtematerjalile viidata teose tiitellehel.

FDL-i kõige tuntum kasutaja on ilmselt üldteada paljukeelne võrguentsüklopeedia Wikipedia. Samas on sel litsentsil kriitikuid märksa rohkem kui näiteks GPL-il, seda ka vaba lähenemise pooldajate seas. Näiteks on probleeme tekitanud litsentsi lisamise klausel – näiteks tosinalehelise teose puhul paneb litsentsi täistekst hea tüki mahtu juurde. Samuti on vaidlusi tekitanud (vt eespool Wordi juhtum) lähteteksti küsimus. Üks suurimaid kurioosumeid FDL-i juures on aga asjaolu, et FDL on vastastikku mitteühilduv ka GPL-iga... Ilmselt vajab GPL-ist märksa noorem FDL veel veidi aega lõplikuks väljakujunemiseks.

Creative Commons

Ameerika professor, õigusteadlane ja mõtleja Lawrence Lessig tuli 2001. aastal välja uue initsiatiiviga, mille nimeks sai Creative Commons (tõlkes umbkaudu "loovad kodanikud"). Algselt ühe autorikaitse-alase protsessi1 läbiviimise abivahendina loodud organisatsioon sai kiiresti tuule tiibadesse ning 2002. aasta detsembriks valmis esimene komplekt litsentse.

CC'd võib mõnes mõttes vaadelda kui keskteed senise jäiga copyrighti ja Stallmani esindatava radikaalse "intellektuaalomand on ebaeetiline" -suuna vahel. Kui copyright kasutab ingliskeelset väljendit copyright: all rights reserved ("kõik õigused kaitstud"), siis (nagu eespool juba mainisime) väljendas Stallman oma põlgust selle vastu häkkerliku sõnamänguga copyleft: all rights reversed ("kõik õigused ümber pööratud"; mõneti raskelt tõlgitav, kuna right on inglise keeles ka "parem"). Lessigi algatatud CC pruugib aga fraasi some rights reserved" ("mõned õigused kaitstud") ning püüab erinevalt Stallmanist sobituda senisesse autorikaitsemudelisse, samas tuues sisse suure osa Stallmani poolt kasutusele võetud õigustest.

CC teiseks peamiseks uudsuseks oli litsentsi esitamine "inimese keeles". Tolleks ajaks oli juriidiline keel muutunud järk-järgult niivõrd spetsiifiliseks, et juriidilise hariduseta tavakodanik ei olnud sageli enam võimeline litsentside tekstist aru saama. Muuhulgas on seda asjaolu peetud ka üheks põhjuseks, mis soodustab tarkvara illegaalset kasutust – kasutaja on võõrandunud seadusesätetest ning eelistab neid tihti lihtsalt ignoreerida (loomulikult aga ei vabasta seaduse mittetundmine vastutusest!).

CC litsentsi valik toimub organisatsiooni veebilehel http://www.creativecommons.org (lokaliseeritud versioone saab valida ka vastava maa CC-veebilehel) paari lihtsa ja kasutaja jaoks arusaadava sammuna (erinevatest valikutest ja vastavatest litsentsidest on juttu allpool). Kui kasutaja on valikud teinud, genereeritakse kolm eraldi dokumenti:

  • nn. Commons Deed ehk lihtsas keeles ning tingmärkidega varustatud "inimesekeelne" litsents, mis sätestab valitud litsentsi põhilised tingimused
  • litsentsi täistekst – juriidiliselt vettpidav, "advokaadikeelne" dokument
  • RDF/XML -standardil põhinevad metaandmed, mida saab materjali sisaldavale veebilehele kopeerida ning mis muudab lihtsamaks masinotsingu ja -töötluse

Peamised valikud on järgmised:

  1. Kas lubada kommertskasutust? Vastusevariandid: a) jah, b) ei.
  2. Kas lubada tuletatud objekte (näiteks muusika kasutamist miksimiseks)? Vastusevariandid: a) jah, b) jah, kui tuletised levivad samadel tingimustel, c) ei.
  3. Jurisdiktsioon - saab valida erinevate riikide vahel, kes on CC oma seadusandlusega kooskõlla viinud; Eestis on see protsess alles käimas, seetõttu tuleks valida Generic ehk „üldine“.
  4. Objekti liik – vastusevariandid: a) audio, b) video, c) kujutis/pilt, d) tekst, e) interaktiivne meedium, e) muu.
  5. Soovi korral saab sisestada täpsustavat infot – objekti nimi, autori nimi jne -, mida kasutatakse metaandmetes (mitte aga Commons Deed'is ega täistekstis).

Valiku hõlbustamiseks on http://www.creativecommons.org -veebilehel olemas mitmeid selgitavaid dokumente.

CC põhilitsentsid

Nagu eespool mainitud, genereeritakse CC litsents veebipõhiselt vastavalt litsentsi valikul sisestatud kriteeriumidele. Kõigi CC litsentside ühisklausliks on Attribution ehk autorsus – sarnaselt GPL-iga lähtuvad ka CC litsentsid autoriõigusest (eeskätt selle mandri-Euroopa tähenduses). Seetõttu sisaldavad CC litsentsid ka klauslit, mis võimaldab litsentsitingimusi autoriga kokkuleppel muuta. Järgmiste kriteeriumide kombineerimisel aga võime saada alltoodud erinevad litsentsid.

CC Attribution (CC BY)

Kõige liberaalsem CC litsentsidest, mis sätestab üksnes autorsuse. Lubatud on nii kommertskasutus kui ka uute objektide tuletamine. Sellisena on ta liberaalsem kui GPL ja FDL, kuna ei sätesta laienemist tuletatud objektidele (tarkvaramaailmast võib tõmmata paralleele BSD litsentsiga).

CC Attribution-ShareAlike (CC BY-SA)

Ka see litsents lubab kommertskasutust ning tuletisi, kuid viimaste puhul tuleb täita litsentsi laienemise nõuet. Sellisena sarnaneb mõneti GPL-i ja FDL-iga (kuid ei ole nendega täiesti ühilduv).

CC Attribution-NoDerivs (CC BY-ND)

See litsents lubab kommertskasutust, kuid ei luba objekti muuta. Sobiva kasutuse näitena võib tuua kirjaniku, kes on loonud keeruka, paljude tegelastega fantaasiamaailma, kuid kardab, et teised huvilised võivad uute seikluste loomisel tema arusaamu mitte arvestada.

CC Attribution-NonCommercial (CC BY-NC)

Litsents lubab tuletisi, kuid algse objekti kasutamine on lubatud üksnes mitteärilisel eesmärgil. Mitteärilisuse nõue laieneb ka tuletistele, kuid need ei pea kasutama täpselt sama litsentsi.

CC Attribution-NonCommercial-ShareAlike (CC BY-NC-SA)

Ilmselt üks enimkasutatavaid CC litsentse – lubab mitteärilist levikut ja tuletisi, seades tingimuseks litsentsi edasikandumise. Seda litsentsi kasutatakse vahel paralleelselt copyrightiga: ärikasutus käib range litsentsi alusel, mittetulunduslik (koolid, MTÜ-d, lastekodud...) on aga palju vabam. Populaarsuse võti ongi ilmselt võimaluses tagada maksimaalselt lai levik "turuvälises" sektoris (mis toimib tihti vägagi efektiivse reklaamina) ning samaaegselt säilitades täieliku kontrolli ärikasutuse üle.

CC Attribution-NonCommercial-NoDerivs (CC BY-NC-ND)

See on kõige rangem CC litsents, mis keelab nii ärikasutuse kui tuletised, kuid on ikkagi märksa vabam kui traditsiooniline copyright.

CC-ga seotud probleemid

Jättes kõrvale erinevate meediatöösturite vingumise stiilis "kui kõik tasuta ära antakse, mis siis endale jääb?", on CC puhul paar valdkonda, milles on veel mõndagi ebaselget.

Esmalt ühilduvus vabade litsentside endi vahel. Ehkki eespool nägime, et näiteks CC BY-SA ja GNU GPL on oma olemuselt üpris lähedased, väidab FSF siiani, et CC litsentsid ei ole ühilduvad nende omadega. Kindlasti on see ilmne rangemate CC litsentside puhul, kuid BY-SA ja BY puhul on erinevused vaid tavakasutaja jaoks ebaolulistes detailides (vastavaid diskussioone leiab Google'i abiga võrgust mitmeid). Kui aga tahta lõpuni korrektseks jääda, tuleb erinevusi arvestada ning FDL litsentsiga materjali näiteks BY-SA all edasi levitada ("ühed vabad litsentsid kõik") ei ole korrektne. Võimalikud variandid on:

  1. kasutada topeltlitsentsimist
  2. CC litsentside puhul on otsustamisel jäme ots autori käes, seega on autori otsesel loal võimalik viia näiteks BY-SA litsentsiga objektist tuletatud uut objekti näiteks FDL alla (mitte aga vastupidi).

Teine probleemidering on lokaliseerimine. CC on loodud USA jurisdiktsiooni silmas pidades ning eriti mandri-Euroopa maades võib selle copyrighti-hõngulisus probleeme tekitada. Samas võib tänaseks öelda, et CC litsentsid on edukalt lokaliseeritud juba mitmekümnel eri maal ning loodetavasti lisandub lähiajal nende hulka ka Eesti10.

CC vs FSF

FSF eesotsas Stallmaniga oli esmalt CC suhtes soosival seisukohal, kuid hiljem tekkisid erimeelsused – peamiselt seetõttu, et Lessigi lahendus oli Stallmani jaoks liiga pehme ja "mittevaba". Ka on probleemiks eespool vaadeldud juriidilised vastuolud, mistõttu nende "segamine" võib mõnel juhul probleemseks osutuda (kuigi nagu nägime, on isegi Stallmani enda GPL ja FDL omavahel vastuolus; alati on aga võimalik kasutada topeltlitsentsi). Lessig on siiski jäänud tänini FSF direktorite nõukokku2 ning sai 2002. aastal ka FSF auhinna vaba tarkvara edendamise eest3.

FSF peab CC peamisteks puudusteks hägusust (selle vältimiseks tuleks alati nimetada ära konkreetne kasutatav CC litsents, mitte rääkida üldsõnaliselt "Creative Commonsist") ning mitteühilduvust GPL-iga. Siiski tunnustab FSF CC Attribution (BY) ja Attribution-ShareAlike (BY-SA) -litsentse vabade sisulitsentsidena (BY-SA sätestab ka copylefti).


Vaba Kunsti Litsents (FAL)

Vaba Kunsti Litsentsi (Free Art License; algselt prantsuskeelsena License Art Libre) lõid 2000. aastal prantsuse kunstnikud GNU GPL-i eeskujul. Seda peetakse esimeseks spetsiaalselt kunstiteostele mõeldud vabaks litsentsiks ning koos Creative Commonsi eri variantidega sobib see väga laiale teosteringile. FAL rakendab copyleft'i põhimõtet, kuid lähtekoodi mõistet tõlgendatakse siin laiemalt originaali kohta käiva infona - näiteks skulptuuri puhul peab tuletatud teose looja viitama ja kirjeldama selgelt ka originaali, mille põhjal teos on loodud.


Kokkuvõtteks

Nagu nägime, on vabade litsentside maailm üsna kirju ning ka mitte ilma sisemiste vastuoludeta. Samas on vabal levikul siiski palju positiivseid aspekte, mida võiks kindlasti lähemalt uurida. Kui litsentsivaliku soovitustest rääkida, siis soovitab siinkirjutaja tarkvara puhul üldjuhul jääda GNU GPL-i kui pikka aega end heast küljest näidanud litsentsi juurde. Dokumentatsiooni ja muu sisuloome puhul näib hetkel andvat parima lahenduse CC BY ja BY-SA kui kindlapiiriliste ning ka FSF toetatud litsentside kasutamine.

Viiteid