Arvutid ja paragrahvid: juriidika arvutimaailmas

Allikas: KakuWiki
Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.


Sissejuhatus

IT inimesed kipuvad aeg-ajalt arvama, et seadused võiks jääda poliitikute ja juristide pärusmaaks ning neid see valdkond ei puuduta. Ent juba IT lühikese ajaloo jooksul, ammugi siis laiemas mõttes tehnoloogia palju pikema arengutee käigus on korduvalt nähtud, mida võib teha lollide ja ahnete inimeste kätte sattunud võim. Seetõttu peaks ka IT-inimene vähemalt enda valdkonna seadusandlust päris hästi tundma - käesolev loeng keskendub autorsusele ja sellega seonduvatele küsimustele, kuid laiemas kontekstis võiks arvutimees või -naine tunda ka asja- ja lepinguõigust ning veel mõnda juura haru, et vältida endale päheistumist ülemuste ja tööandjate poolt.

Täna aga on peamiseks teemaks asi, mida mõned siiani "intellektuaalomandiks" nimetavad. Siinkirjutaja leiab (koos paljude teistega), et juba see mõiste ise ei ole just õnnestunud, kuna erisused traditsioonilise füüsilise omandiga on päris suured ning selle mõiste alla on kokku kuhjatud väga erinevad juriidilised vahendid (patent, litsents, kaubamärk, autoriõigus...), mida tuleks käsitleda eraldi. (See ei tähenda, et autor ei peaks saama oma töö eest tasutud, lihtsalt praegune lähenemine on internetiajastul osutunud selgelt ebatõhusaks.) Ent kuna täna kehtib enamikus maailma riikides veel senine süsteem, siis tuleks seda tunda - kasvõi selleks, et ajapikku midagi paremat asemele pakkuda.

Senised arusaamad ja nendest tulenevad probleemid

XX sajandi arusaamade kohaselt tähistab intellektuaalne omand kõiki inimese vaimsest tegevusest tulenevaid resultaate, nagu ideed, leiutised, luuletused, maalid, teosed, tarkvara. Intellektuaalomand on olemuselt õigus. WIPO (Rahvusvaheline Intellektuaalomandi Organisatsioon) definitsiooni alusel hõlmab intellektuaalomand õigusi, mis on seotud:

  • kirjandus- ja kunstiteostega ning teadustöödega;
  • interpreetide poolt esitamisega, fonogrammidega, raadio- ja teleülekannetega; leiutistega;
  • teadusavastustega;
  • tööstusdisainiga;
  • kauba- ja teenindusmärkidega, kaubanduslike nimede ja tähistega;
  • kaitsega kõlvatu konkurentsi vastu
  • ja kõiki teisi õigusi, mis tulenevad intellektuaalsest tegevusest tööstuse, teaduse, kirjanduse ja kunsti alal.[1]

Intellektuaalomandil selle WIPO definitsiooni järgi on palju materiaalse omandi tunnuseid. Näiteks kujutab ta endast vara, mida võib üürida, rentida; mis võib olla ostu-müügi lepingu objektiks, tasuta üleandmiseks etc. Kõige tähtsam erinevus - intellektuaalomandit ei saa määratleda füüsikaliste parameetrite ja kaitsta füüsilise valduse alusel. See on aga ka üks suurimaid vastuolude allikaid - objekt on piisavalt "hägune", et võimaldada eri lähenemisi ning tulemuseks on olukord, kus määravaks ei osutu mitte objekti kvalitatiivsed omadused, vaid sisuliselt objektivälised tegurid.

Sellisena on intellektuaalomandi peamised eripärad:

  • Õiguste tähtajalisus - omandiõigus kinnisasjale võib isikule kuuluda tähtajatult (tänu sellele sai näiteks võimalikuks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine). Intellektuaalomandi õigused on tähtajalised st. seadusandluses fikseeritud tähtaja jooksul on õiguste omanikul võimalus saada loomeresultaadi kasutamisest tulu. Selle tähtaja möödumisel muutub resultaat kõigile vabalt kasutatavaks. Ühest küljest peaks see autorile tagama võimaluse saada oma loomingu eest õiglast tulu, teisest küljest andma ka kogu ühiskonnale võimaluse loomingut kasutada (praktikas see nii hästi kokku ei klapi). Suurim probleem on siin omal ajal võib-olla adekvaatsetegi tähtaegade ebarealistlik pikkus - näiteks 20 aastat patendi ja 70 aastat peale autori surma autoriõiguse puhul.
  • Õiguste territoriaalsus - loometulemusi ja neist tulenevaid õigusi kaitstakse ainult riigi territooriumil selle riigi alaliste elanike suhtes, omandiõiguse puhul tunnistatakse mingi asja omanikuks olemist kõikides riikides ja seda kaitstakse vastava riigi õigusega. Territooriumi ületamisel on ainsaks vahendiks rahvusvahelised kokkulepped (konventsioonid) ja riikidevahelised kahepoolsed kokkulepped. Ent ajaloost on teada tihti olukordi, kus just suurriigid eelistavad vastavatest lepingutest kõrvale hoida (näiteks tegi seda pikka aega USA, kus kohalike autorite looming oli küll seadustega kaitstud, eurooplasi võis aga takistamatult "pirada") või reaalelus lihtsalt vilistavad lepingutele (Venemaa ja Hiina). Probleemseks muutub asi ka juhul, kui ühe riigi olusid arvestavat seadustikku hakkatakse jõuga eksportima teistesse maadesse - käesoleval ajal on paraku seda näha päris tihti.

Intellektuaalomandi suurim sisemine vastuolu on ilmselt vabade ideede ja nende "kaitstud" rakenduste vahel. Et siin täpset piiri tõmmata on äärmiselt raske, on kogu intellektuaalomandi kui mõiste ajalugu täis kurbi näiteid inimliku ahnuse ja väikluse võidutsemisest ühiskondlike huvide ja üldise arengu üle. Mõned näited (täpsemalt võib lugeda Larry Lessigi raamatust "Free Culture"):

  • 1875. aastal asutatud American Telephone & Telegraph Corporation, nüüdse nimega AT&T monopoliseeris patentide abil suure osa tärkavast kommunikatsioonitööstusest. Tulemuseks on raadio laiema kasutuselevõtu lükkumine 20 aasta võrra.
  • Edmund Germeri 1927. aasta patendid päevavalguslambile ostab ära suurim hõõglampide tootja General Electric - päevavalguslamp ilmub laiema avalikkuse ette samuti tunduvalt hiljem.
  • Mitmeid päris koledaid näiteid pakub farmaatsiatööstus (näiteks AIDSi ja sclerosis multiplex'i ravimite patenteerimine, tulemuseks on ravimite monopoolne tootmine, kõrged hinnad ja kättesaamatus näiteks arengumaade inimestele), samuti mitmed toiduainetetööstuse harud (patendid geneetiliselt muundatud taimedele, mis katavad mitte vaid konkreetset meetodit, vaid pea kogu taimekasvatusprotsessi).

Globaalsel tasandil on intellektuaalomand paraku suurendamas lõhet suurte ja väikeste, rikaste ja vaeste vahel. Intellektuaalomandi rakendamine eeldab tema hägusa olemuse tõttu juristide armeed, mille pidamine on jõukohane vaid vähestele.

Suurte probleemidena võib veel välja tuua järgmisi asjaolusid:

  • "Jänese sõbrad ja sugulased" - kes "Karupoeg Puhhi" on lugenud, teab seda seltskonda: neid oli palju ja keegi ei teadnud täpselt, kes nad on ja millega tegelevad. Sarnane seis on tänapäeval ka IO ümber: lisaks autoritele tahavad "oma osa" saada ka igasugused mänedžerid ja nende assistendid, esindajad ja turustajad ning kümned teised asjapulgad, kelle äratoitmise vajadus viibki tihtilugu ebaeetiliste käikudeni kasumi maksimeerimisel.
  • Seadusandluse ja kõrgtehnoloogia olemuslik erinevus - hea seadus on selline, mida ei pea iga aasta muutma (kujutage ette olukorda, kus käibemaksumäära muudetakse iga 2 kuu tagant). Tänane tehnoloogia aga muutub niivõrd kiiresti, et senine seadusloome protsess ei jõua parimalgi juhul enam sellele järele.
  • "Ämmaemand-keevitaja" - adekvaatse lahenduse jaoks oleks vaja inimesi, kes on võrdsel määral eksperdid nii juriidilistes detailides kui ka tehnoloogia peensustes. Neid aga ei ole kuigi palju. Reaalne tagajärg on "igaks juhuks" tohutu liiaga võetud õiguskaitseaktid, mis lisaks konkreetse lahenduse "reserveerimisele" sulgevad tee ka täiesti erinevatele sama valdkonna lahendustele (vt. Germer ja Bell).

XX sajandi intellektuaalomandi käsitluse põhimõisteid

WIPO mudeli põhilised komponendid on

  • Tööstusomand
    • Patent
    • Kasulik mudel
    • Tööstusdisain
    • Kaubamärk
    • Ärisaladus
  • Litsents
  • Autoriõigus

Tööstusomand

Selle termini alla koondab WIPO rea erinevaid seadusandlikke sätteid, mis on eeskätt suunatud toodete, menetluste, leiutiste jms tööstussfääri väljundi õigusliku staatuse määratlemisele.

Patent

Patent mingi leiutise eest on leiutajale vastava ameti poolt taotluse alusel kinnitatud ajutine monopoolne õigus. Uue patendi kehtivusaeg on eri paigus erinev, kuid enamasti on kehtivusajaks 20 aastat. Patendiga antakse vastavalt Ameerika patendisõnastusele "õigus keelata teistel leiutise valmistamine, kasutamine, levitamine ja müümine" ning ka selle sissevedu mujalt. Patendi kui õigusliku instrumendi peamiseks probleemiks on asjaolu, et ta ei garanteeri õigust eespoolmainitud tegevusi ise teha, kuid välistab teised tegijad - nii on see paraku ajaloolises perspektiivis osutunud rohkem kui ühel korral oluliseks arengupiduriks.

Kasulik mudel

Sarnaneb patendiga (on nimetatud ka "väikepatendiks"), kuid on mõeldud arendusprotsessi vahetulemustele ja prototüüpidele. Seetõttu on tal madalamad registreerimisnõuded, kuid ka lühem kehtivusaeg (enamasti 10 aastat).

Tööstusdisain

Mõeldud tagama mingi toote väljanägemise või eripärase kujunduse (mis ei tulene üksnes toote funktsioonist) kaitset järeletegemise eest. IT-maailmast pakub häid näiteid Apple - alates omaaegsest Macintoshist ja lõpetades iPodi ja iPadiga. Euroopas on tööstusdisain omanikule registreeritav kuni 25 aastaks (5-aastaste perioodide kaupa). Põhiprobleem on siin hägususes – kui palju on vaja, et olla "piisavalt erineva väljanägemisega" ning kes seda otsustab (disainer, tehnoloog, ametnik või jurist; sama küsimus esineb ka mujal tööstusomandi juures)?

Kaubamärk

Kaubamärk on sõna, nimi, sümbol või kujund, mida kasutatakse kaupade turustamisel kaupade allika äranäitamiseks ja teiste tootjate kaupadest eristamiseks. Inglise keeles eristatakse termineid trade mark ja service mark vastavalt siis kauba ja teenuse märgi tähenduses, kuid kõnekeeles pruugitakse esimest mõlemas tähenduses samuti nagu eesti keeles kasutatakse "kaubamärki".

Kaubamärgi õiguslik alus välistab sarnase (segiaetava) märgi kasutamise teiste poolt, kuid iseenesest ei takista teisi tegemast sama kaupa või pakkumast sama kaupa/teenust täiesti teise kaubamärgi all. Kuigi imagoloogiliselt on kaubamärgil kahtlemata mõte olemas, ei ole tal kuigivõrd reaalset mõju toote "kaitsmiseks" (vt. Adibas, Niki ja muud huvitavad nähtused omaaegsel Kadaka turul - siin on selline "äraspidi märk" pigem vesi libakauba tootja ja müüja veskile). Ent samalaadseid asju näeme ka tänapäeval - vaatame kasvõi suvalisse toidupoodi kümnete "kokakoola moodi" jookidega. Või ka kaht tuntud IT-kontserni, kellest üks müüb "pad'i" ja teine "tab'i".

IT-sfääris on kaubamärgil kindel koht eeskätt riistvarasfääris (Intel Inside9, kuid ka tugevamad tarkvaratootjad on suutnud oma kaubamärgid tugevasti kinnistada (parim näide on muidugi Windows). Siiski arvatakse, et kaubamärgist üksi tarkvaratoote kaitsmiseks ei piisa. Samas toimib vaba tarkvara puhul autori nimi ja reputatsioon samuti omalaadse kaubamärgina.

Ärisaladus

Sisuliselt on ärisaladuseks igasugune info, mis võimaldab teenida selle tundmatuse pealt. Ärisaladus võib olla valem, tarkvara, retsept, tehnika, meetod, kliendinimekiri või mistahes muu avalikkuse eest varjatav teave. Ehk siis võib defineerida ka nii - ärisaladus on info, mille väärtus sõltub tema salastatusest.

Üks kuulsamaid näiteid maailmast on Coca-Cola retsept, mida teavad tänini vaid paar inimest ja mis paberkujul eksisteerivat vaid ühes Atlanta panga seifis. Kuni 1991. aastani ei müüdud kokakoolat Indias, kuna selle seadused nägid ette täpse info avaldamist kõigi turustatavate kaupade kohta.

Kui muude sarnaste regulatsioonide puhul kehtib harilikult fikseeritud tähtaeg, siis ärisaladuse puhul on asi lihtne - saladus on saladus seni, kuni seda peetakse. Ärisaladust kaitseb seadus vaid niikaua, kuni seda pole avastatud iseseisvalt, tuletatud lõpp-produktist või ametlikult avaldatud. Saladuse ilmsikstulekul on seadusliku kaitse taastamine raske isegi juhul, kui tegu oli seaduserikkumisega ja selle eest saab hüvitist nõuda.

IT sfääris on seni ärisaladusteks olnud ilmselt väga suur osa infost alates kliendiuuringutest ja lõpetades tarkvara lähtekoodide (v.a. muidugi avatud lähtekoodil põhinev tarkvara) ja riistvaralahenduste detailidega. Vaba tarkvara puhul aga, mis üha enam kandepinda leidmas, on ärisaladuse roll üsna teisejärguline. Üheks huvitavaks näiteks on siin ka Linuxi sünd - kinnise lähtekoodiga Unixist lähtudes (konkreetsemalt oli aluseks üks Unixi väikesi teisendeid nimega Minix) lõi Linus Torvalds sama funktsionaalsusega süsteemi, mis nüüdseks on arenenud oma "esiisaga" võrreldes vaat et kaugemalegi. Sarnane projekt on ka vaba tarkvara isa Richard Stallmani GNU, mis pole küll tervikliku süsteemina senini lõplikult valmis (ehkki projektile pandi alus juba 1984. aastal), kuid on vaba tarkvara maailmale andnud väga palju (GPL litsents, GNU utiliidid, GCC kompilaator jpm).

Litsents

Litsents on WIPO järgi luba leiutise või muu tööstusomandi objekti kasutamiseks. Levinud on neli peamist tüüpi:

  • Lihtlitsentsileping - lubab kasutada leiutist, kaubamärki, jne. kindlaksmääratud tingimustel või piirides, jättes seejuures endale õiguse kasutada seda niihästi ise kui ka välja anda teisi litsentse kolmandatele isikutele. Leping võib sisaldada ajalisi, territoriaalseid vms. kitsendusi.
  • Ainulitsentsileping - annab ainuõiguse litsentsilepingu objekti kasutamiseks. Litsentsi andja loobub samal ajal ise selle objekti kasutamisest vastaval viisil ja kohustub mitte müüma litsentsi kolmandatele isikutele. Loovutaja võib aga kasutada objekti muudel eesmärkidel, mis ei ole vastuolus litsentsilepinguga.
  • Täislitsentsileping - annab ainuõiguse kasutada litsentsi objekti kogu lepingu aja. Praktikas esineb vaid juhul, kui algsel omanikul puuduvad võimalused patenti iseseisvalt rakendada.
  • Ristlitsentsileping - litsentside vahetamine ilma rahalise arvelduseta, "sina mulle, mina sulle" -stiilis. Tüüpiliselt annavad kaks firmat vastastikku teineteisele tähtajalise litsentsi oma toote kasutamiseks.

IT-sfääris on enamik kommerts-tarkvaraturul kasutatavaid litsentse just lihtlitsentsid, millel on rida konkreetseid kitsendusi ja täpsustusi. Ka vaba tarkvara põhiline seaduslik alus, GNU litsents on oma olemuselt lihtlitsents, kuid oma lisatingimuste poolest on ta senikasutatavatest üsna erinev. Microsofti ja teiste suurte tarkvaratootjate teeneks võib lugeda aga lausa uue litsentsitüübi, nn. lipiklitsentsi (shrinkwrap license) väljatöötamise eelmise sajandi 80. aastate algupoolel - Microsofti EULA (End User License Agreement) ja kõik teised tema eeskujul loodud litsentsid on üsna head näited litsentsidest, mid maksimeerivad omaniku kasumi ja minimeerivad kasutaja õigused. See litsents sätestab, et tarkvara koopia omandanud isik peab nõustuma kõigi litsentsilepingus toodud tingimustega, kui

  • Lisaks tarkvara nimele on pakendil selge ja silmatorkav teatis, mis on kirjutatud suurte tähtedega ja mõistetav keskmise kirjaoskusega inimesele kergesti mõistetavas keeles
  • Teatis sätestab ühemõtteliselt, et tarkvara kasutamine või seda tarkvara sisaldava pitseeritud konteineri või pakendi avamine põhjustab litsentsilepingu tingimuste aktsepteerimise ning igaüks, kes saab tarkvara ja ei aktsepteeri litsentsi, peab mõistliku aja jooksul tagastama tarkvara kasutamatult ja avamatult isikule, kellelt see on saadud, kusjuures kulud hüvitatakse
  • Tarkvara kasutamisega näitab see isik, et ta aktsepteerib litsentsi tingimusi.[2]

Viimane määratlus tekitab muidugi küsimusi. Mis on "selge ja silmatorkav teatis"? Mis on "suured tähed"? Mis on "keskmine kirjaoskus"? Mis on "kergesti mõistetav keel"? Sedalaadi umbmäärasus on kasulik vaid kohtuvaidlustes osapooli esindavatele advokaatidele.

On muidugi aga ka täiesti teistsuguseid litsentse - nendest aga veidi hiljem.


Autoriõigus (copyright)

Autoriõigus on seniste arusaamade kohaselt õiguskaitse vorm, mis on suunatud originaalloomingu autoritele (sh. kirjandus, draama, muusika, kunst ja mõned muud intellektuaalalad) ning ei sõltu teose avaldamisest või mitteavaldamisest. Üldiselt on autoril ainuõigus oma töö paljundamiseks, sellest uute tööde arendamiseks, koopiate või helisalvestiste levitamiseks ning teose avalikuks esitamiseks.

Autoriõigus kaitseb eelkõige väljendusvormi, mitte niivõrd sisulist ainest. Näiteks tekib autoriõigus mingi masina kirjeldusele, kuid see reguleerib vaid kirjelduse kopeerimist, mitte aga uute kirjelduste loomist või masina loomist ja kasutamist.

Autoriõiguse kui nähtuse teke jääb trükikunsti algaegadesse (Gutenbergi Piibel oli ühtlasi ka esimene juhtum, kus sellealaseid vaidlusi tekkis). 1710. aastal Inglismaal välja antud esimene autoriõigusseadus oli muide oma aja kohta üpriski edumeelne - igast ilmuvast trükisest tuli 9 eksemplari anda tasuta raamatukogudele ja ülikoolidele kindlustamaks teabe üldist kättesaadavust. Seda põhimõtet kiputakse tänasel päeval märksa enam rikkuma kui sel kaugel ajal... Tänase teaduse äristumise tulemuseks on teabe avaliku kasutuse piiramine (selle kaubaksmuutmise nimel) ja kahjuks seeläbi jällegi lõhede suurenemine ühiskonnas.

Veel üks suur probleem autoriõiguse juures on selle tähtaja pidev pikendamine aja jooksul. USA loomise ajal sai autor endale ainuõiguse 14 aastaks. Tänaseks on see kasvanud trükiste puhul 70 aastani peale autori surma (ja seda võib veelgi pikendada!). Muuhulgas pakkusid Creative Commonsi väljatöötajad eesotsas Lawrence Lessigiga mõne aja eest välja just algse mudeli taastamist (nimetades seda Founders' Copyright'iks), kuid see variant on tänaseks käibelt maha võetud.

Probleemidest senise mudeliga

IT-sfääris oli esimeseks katseks tarkvara kaubaksmuutmisel just patendimenetlus. Katsed seda tarkvarasfääri juurutada kestavad tänini, kuid üldiselt ei ole need häid tulemusi andnud. Põhjusi on siin mitu:

  • tarkvara ei ole tehniline lahendus (Berni konventsioon vaatleb seda samas kategoorias kirjandusteostega)
  • ei saa rakendada ka programmjuhtimisega masinate patendipraktikat - viimaste puhul on tegu riist- ja tarkvara kompleksiga, kus uudne komponent on eelkõige programmiline; tavatarkvara aga riistvarakomponenti ei sisalda
  • seaduslikult siduvat ekspertiisi ei ole võimalik teha (vt eespool "ämmaemand-keevitaja" probleemi)
  • tarkvara kui nähtus on liiga mitmekesine, et piisaval määral hinnata konkreetse toote uudsust (sama häda kui eelmise punkti juures)

Juulis 2005 toimus Europarlamendi hääletus intellektuaalomandi (sh. ka tarkvara) patenteerimise osas - kaalul oli üsna palju. Läbiläinud lisaklauslid olid õnneks piisavad, et ka läbiläinud seaduseelnõu vähemalt praegusel kujul välistab tarkvarapatendid kujul "sinise servaga aken" (USA praegune seadusandlus lubab sarnaste patentide väljaandmist ja seda on tehtud küllaga - suurfirmade patendiportfellid kubisevad sarnastest absurdsustest). Probleem ei ole veel lahendatud ka Euroopas - tarkvaramonopolide lobby on Europarlamendis küllalt tugev ning Euroopa Komisjonis on firmade leival olevatel tegelastel tegelikult enamus. Nii käibki tänini patendipingpong Parlamendi ja Komisjoni vahel, ehkki tarkvaradirektiivi tagasilükkamine 2005. aasta 6. juulil andis tarkvarapatentidele üksjagu tugeva löögi - sisuliselt on Euroopas tänini tarkvara patenteerimine või mittepatenteerimine riikide siseasi (Eestis on Patendiameti selge seisukoht, et tarkvara ei ole patenteeritav, ehkki valitsus toetas tarkvaradirektiivi). Olukorraga võib tutvuda veebilehel http://www.ffii.org.

USA-s, kus tarkvarapatendid on juba aastaid jõus, on paraku jaburad patenditaotlused pigem reegel kui erand. Patenteeritud on hiíre topeltklõps, hiirega lohistamine, krediitkaardi võrgus kasutamise idee (mitte mehhanism!) ja palju muud. Sedasorti ülepingutatud patendimehhanism on taas kord relvaks suurfirmade käes - teise omasuguse vastu kokkukorjatud patendiportfellist reeglina kuigivõrd abi ei ole (ka vastasel on samasugune asi olemas ning tüüpiliselt sõlmitakse "vastastikuse mittetorkimise" leping), kuid väikesi tegijaid annab patendiportfelliga edukalt turult eemaldada. Hulgem sedalaadi liialdusi võib näha FFII vastaval hoiatuslehel[3].

Hoiatavaks näiteks tasemest, kuhu intellektuaalomand võib otsaga jõuda, on ühe hakkaja kirjamehe ärimudel. Härrasmees nimega Ashleigh Brilliant tegeleb lühikeste "kildude" (ehk siis aforismide) väljamõtlemise ja kirjapanemisega ning nende müümisega. Kes kogemata kombel tema aforismi kusagil tarvitama juhtub, saab kohtusse kaevatud ja tublisti raha välja nõutud. Probleem ei ole niivõrd mainitud härrasmehes, kuivõrd seadustes, mis sedalaadi äri võimaldavad. Vägisi tuleb meelde kunagi loetud lastejutt poeedist, kes oli ära reserveerinud riimi "arm-karm"... Samamoodi kaevati kohtusse fotograaf, kes pildistas Clevelandis asuvat rokimuuseumi ilma tolle loata, on soovitatud patenteerida erinevaid spordi võistlustehnikaid (flopp-kõrgushüpe, V-stiil suusahüppes, uisusammm suusatamises... õnneks pole reaalseid pretsedente veel näha olnud).

Ekskurss: ACTA ja 2012. aasta "fooliumrevolutsioon"

ACTA, täisnimega Anti-Counterfeiting Trade Agreement oli USA ja EL vahel kavandatud, suurelt jaolt salastatud kaubandusleping ehk sisuliselt tõsine katse “kantida” USA mudelit Euroopasse ja mujale. IT vallas on tähtsaim punkt teenusepakkujate vastutus edastatava materjali eest - teensepakkujad oleks muudetud tsensoriteks (kuna sätestati range vastutus "keelatud info" läbilaskmise eest, samal ajal aga vastutus "Suure Venna" mängimise ja võimuliialduste eest sisuliselt puudus).

Juba leppe 2008.a. kavand lekkis WikiLeaksi kaudu avalikkusse, osaliselt avaldatud lõppversioon[4] aga valmis 2011. aastal. 2012 jaanuar-veebruar tõi kaasa tõsise protestilaine üle Euroopa. 22 liikmesriiki kirjutavad alla, ent siis pani piduri peale Poola, kellega varsti ühines Rootsi. Eestis üritas Ansipi valitsus asja “vaikselt ära teha”, isegi Riigikogust mööda minnes. See siiski ei õnnestu ning ka Eestis tekkis laiem arutelu. Muuhulgas toimus see ka ekspeaminister Mart Laari Facebooki lehel, kust aga ühel päeval kogu arutelu lihtsalt kadus. Arupärimisele vastati ümmarguse jutuga stiilis "ei tea, vist sai ruum otsa.".

8. veebruari Riigikogu istungilt pärineb kuulus Ansipi tiraad Riigikogus: “Teate, see, kes midagi taolist väidab, see on seemneid söönud ja mitte neid seemneid, mida meie oma põldudele külvame. Tavaliselt niisugustel puhkudel, kui inimestel sellised kahtlused on, siis selle vastu aitab aeg-ajalt see, et pannakse foolium mütsi sisse. Mõned arvavad, et abi võib olla ka mullivannist. Ma ei tea, mis konkreetsel puhul võiks aidata, aga inimesed võiksid otsida kusagilt abi!”[5]

Peaministri liigne enesekindlus aga andis korraliku tagasilöögi - fooliumist, seemnetest ja mullivannist said kogu vastukampaania sümbolid. 11. veebruaril kogunes Tallinnas ja Tartus meeleavaldusele tuhandeid (kõige tagasihoidlikum hinnang ca 3500 inimest Tallinnas ja 1500 Tartus, tõenäoliselt aga osales märksa rohkem), enamikul neist läikiv fooliummüts pähe pandud (lisaks kandsid fooliummütsi "Isa ja poja" skulptuurid Tartus, A.H. Tammsaare kujule aga oli pandud ette veel üks levinud sümbol, Guy Fawkesi mask...). Facebookis ja mujal veebis levis kümneid piltmeeme, mis ülbet ütlemist narriks tegid[6]. Mis peamine, esmakordselt Eestis seisis võimulolijate seltskond otseselt vastamisi omaenda senise valimiskonna põhiosaga.

ACTA hääletati viimaks sama aasta juulis Europarlamendis ülekaalukalt maha (häältega 478 vastu, 39 poolt, 165 ei hääletanud).


Kust see kõik tuli: tarkvaralitsentsid eri aegadel

Vana hea arvutite ürgaeg

Paljud autorid toovad välja paralleeli inimühiskonna koidiku ja arvutiajastu algaastate vahel. Kõik oli primitiivne, asju oli vähe ja inimeste teadmised väikesed - kuid nagu ürgkogukonnas enne eraomandi teket, oli see vähene olemasolev kogukonna omand. Loomulikult ei saa sajaprotsendilist samasust siit otsida - tegemist oli ju ikkagi 20. sajandi II poole alguse Ameerikaga. Et aga arvutiasjandusega tegeles suuresti just alternatiivkultuurne seltskond ülikoolides pluss USA militaarsfäär, siis arvamus, et arvutiajastu pioneerid ei lähtunud esimeses järjekorras rahast, vastab ilmselt tõele. Lisaks oli oma roll kindlasti ka asjaolul, et paljud arvutustehnika-alased arendustööd olid tehtud riigi tellimusel (sageli militaarsfääris) ja seega ei olnud "kõikvõimsal dollaril" algusaastate arvutiilmas kuigi palju võimu. Ja viimaks - isegi kui keegi oleks üritanud tarkvaraga äri teha, siis ilmselt ei oleks see kuigi edukas olnud, kuna arvutid olid pikka aega väikesearvulisi eliidi privileeg ning turgu laiemas mõttes tarkvara tarvis ei olnud.

Arvutimaailma kommertsialiseerumine sai alguse riistvarast - alates 1948. aasta UNIVACist on arvutit kasutatud ärieesmärkidel, samas tarkvara jäi mõnda aega veel varju. Ilmselt oli tegu ka faktiga, et programm tuli kirjutada igale masinale eraldi ja seetõttu oli tegu pigem täiendava tööoperatsiooniga arvuti käivitamisel kui omaette tootega. Algusaegade arvuti oli suur ja kallis aparaat, mille valmistamine oli jõudumööda vaid suurfirmadele (või siis piisava riikliku finantseerimisega teadusasutustele), kes hoolitsesid ka vajaliku programmvara eest. Ja ehkki AT&T poolt 1969. aastal loodud Unix sai oma riistvarast sõltumatuse tõttu esimeseks tõeliselt laialt levinud operatsioonisüsteemiks, jäi ka see oma eri dialektides erinevate suurfirmade mängumaaks (IBM, Digital, HP). Kaheksakümnendateks oli oluliselt vähenenud ka USA riigi roll IT arengu kujundajana - nii nihkus pearõhk senistelt teadusasutustelt ja ülikoolidelt ärisfääri.

Ettevõte nimega Microsoft

1972. aastal lõi tollal alles Lakeside'i koolis õppiv arvutifänn William H. Gates III koos endast paar aastat vanema Paul Alleniga oma esimese firma, et oma arvutihobi finantseerida. Firma põhitegevusala oli liiklusinfo töötlemiseks vajalike programmide kirjutamine - sellest ka nimi Traf-O-Data. Ehkki noorsand Gates astus aasta hiljem Harvardisse, jäi ta ka seal juuraõppimise asemel arvutiinimeseks ja kukkus mõne aja pärast ülikoolist välja. 1974. aastal ilmus MITS Altair 8800 - esimene tänapäevases mõistes miniarvuti, millele Gates ja Allen asusid kohe tarkvara pakkuma. Traf-O-Data nimetati Microsoftiks (alguses kujul Micro-Soft) ning 1975. aasta kujunes tänase kommertstarkvara sünniaastaks - Microsofti pakutav BASIC tuli välja tasulisena, igalt kasutajalt eeldati programmi ostmist. Teadaolevalt kirjutas Bill ka sellesisulise pöördumise arvutikasutajate poole - see aga jäi suuresti hüüdjaks hääleks kõrbes. Nii võib öelda, et koos kommertstarkvaraga sai alguse ka "piraatlus" ehk ebaseaduslik tarkvarakasutus.

Microsofti tõsine esiletõus algas IBM PC turuletulekuga 1981. aastal ja samal aastal Seattle Computer Productsilt QDOSi omandamisega (viisi üle vaieldakse) . Bill Gatesi geniaalne ärimanööver - MS-DOSi litsentsi müük (sisuliselt kinkimine) IBMile tõi kaasa "suure sinise" massiivse turunduskampaania selle toetuseks ja 80. aastate keskpaigaks oli DOS muutunud PC-arvutite operatsioonisüsteemi de facto standardiks. Microsoftil õnnestus ka vältida paljude eelkäijate viga - ühele edukale tootele puhkamajäämist. 1983/84. aasta Apple Lisa kasutajaliidese eeskujul hakati looma omapoolset graafilist töökeskkonda nimega Windows. Esimesed versioonid jäid erilise tähelepanuta, kuid 1990. aastal ilmunud Windows 3.0 ja talle peagi järgnenud 3.1 ja 3.11 tõid Microsoftile selleks ajaks juba ajahambast puretud DOSi asemele uue turuliidri, millelt teeniti hiigelkasumeid. Lisaks operatsioonisüsteemi ja kasutajaliidese kombinatsioonile täiendas "rahalehmade" rida varsti ka standardiks upitatud kontoritarkvarapakett MS Office.

Milles siis seisnes sellise peadpööritava edu saladus? Põhjusi on ilmselt palju, kuid mõnedena võiks mainida:

  • oskuslik hetketabamine
  • orienteerumine "tavalisele inimesele" - Microsofti teeneks võib igal juhul lugeda "tavalise arvutikasutaja" (mõni ütleks ka dumbuseri) avastamist põhitarbijana. Võib öelda, et Bill Gatesi miljonid pärinevad ametnike, õpetajate ja sekretäride, mitte kõrgprofessionaalide arvutitest.
  • riski ja seaduserikkumise piiril olev agressiivne turunduspoliitika
  • eriti aga väga hästi (firma vaates) väljatuunitud litsenseerimissüsteem, mis minimeerib kasutaja õigused ja maksimeerib ettevõtte kasumi.

Kuldajastu lõpuks võib tinglikult lugeda 90. aastate keskpaika, kuhu jääb mitu Microsofti positsioonile väljakutse esitanud asjaolu:

  • Interneti levik tavakasutaja haardeulatusse - lisaks otsesele "pira" soodustavale funktsioonile muutus tavainimesele kättesaadavaks ka alternatiivtarkvara. Mis peamine, just Internet viis tavalise PC-kasutaja teadvusse esmakordselt sõnumi "Microsoft ei ole ainus".
  • Interneti "mahamagamine" - "omaenda võrku" (MSN) luua püüdes jäädi kokkuvõttes alguses tugevasti rongist maha.
  • Esmakordselt ilmuvad "suurele lavale" (teisalt võiks ka öelda, et ilmuvad sinna jälle tagasi) vaba tarkvara esindajad - eelkõige Linux, aga ka teised. Reaalset ohtu nad sel ajal veel ei kujuta, kuid pretsedent on loodud.
  • Microsofti tegevus jääb üha enam USA föderaalvõimude uuriva luubi alla.


Võitlus ägeneb

1984. aastal asutas seltskond 70. aastate alguse "vana kooli" häkkereid eesotsas Richard Stallmaniga Vaba Tarkvara Fondi (Free Software Foundation), mille peamiseks ülesandeks sai Unixi (mis tolleks ajaks oli juba suurt raha teeniv kommertssüsteem) tasuta alternatiivi GNU (Gnu's Not Unix) loomine. Seda eesmärki FSF otseselt küll ei saavutanud (GNU lõplik versioon pole tänini ilmunud), kuid pani aluse mitmetele tänase Linuxi jaotuskomplektide ehk distributsioonide põhivara moodustavatele utiliitidele ja, mis peamine, töötas välja juriidiliselt korrektse vaba tarkvara litsentsi - GPL-i (GNU Public License, tänapäeval General Public License).

1991. aastal ilmus Unixiga tegelevatesse uudisegruppidesse Helsinki Ülikooli tudengi Linus Torvaldsi kiri, mis teatas huvist luua uus, Unixiga sarnanev operatsioonisüsteem. Mis käesolevas kontekstis peamine - erinevalt tollal pea ainuvalitsevast tarkvaraäri mudelist rakendati loodava süsteemi juures tollal küllalt marginaalse levikuga GNU litsentsi, mis sätestas hoopis teistel alustel oleva levitamise. Süsteem, mida varsti autori järgi Linuxiks nimetati (ehkki Linux ise pakkus esmalt välja märksa koledama kõlaga nime Freax), pidi levima koos lähtekoodiga, andes lõppkasutajale tolle aja kohta revolutsiooniliselt suured õigused. Mis aga peamine - litsents oli "nakkav" ka tuletatud toodetele, mistõttu samast koodibaasist lähtuvad lahendused said automaatselt sama litsentsi objektideks.

"Sõjakuulutuseks" võib pidada juunis 1995 Microsofti tehtud ettepanekut Netscape'ile[7]. Et aasta varem ilmunud Netscape 1.0 hakkas ülikiiresti populaarsust koguma, Microsoft aga ei olnud selles valdkonnas konkurentsiks absoluutselt ette valmistatud (1995. aasta jaanuaris töötas Microsoftis brauseriprojekti kallal neli inimest), siis otsustatigi pakkuda turgude jagamist - Netscape võib saada Unixi ja Maci turu, kui soostub Windowsile mitte brauserit tegema. Netscape keeldus ja siis läks madinaks.

Lisaks suure ressursi suunamisele IE arendamisse võis Microsoft ajada asju ka jõupositsioonilt. Näiteks ähvardati Compaqi Windowsi litsentseerimisõigused tühistada, kui too asendab oma arvutites IE Navigatoriga[8]. IE tegi mõne aastaga läbi vaieldamatu progressi ja sai üheks paremaks brauseriks tarkvaraturul. 1997. aastaks oli sõja esimene faas (tollal tundus, et kogu sõda) läbi - AOL ostis tugevasti kahjumisse jäänud Netscape'i ära ning et AOL-i leping Microsoftiga soosis IE-d (vastutasuks ilmus AOLi ikoon Windowsi töölauale), tundus asi olevat otsustatud. Kuid ühena oma ilmselt parimatest käikudest otsustati Netscape'i lähtekood avaldada. Tulemuseks oli Mozilla esiletõus, Opera kui "igavese kolmanda" kiire areng ning terve rida uusi vabatarkvaralisi brausereid (Safari, Konqueror, Galeon, Gecko jt).


Microsoft hilisemal ajal

Microsofti teiseks (nüüd juba lühemaks) kuldajastuks võiksimegi pidada 90. aastate teist poolt, mil brauserisõda kaldus ilmselgelt MS kasuks, operatsioonisüsteemide turgu valitseti endise võimsusega ja ka kontoritarkvara alal oldi nr. 1. IE sidumine Windowsiga tegi sellest tugeva kolmiku, mille murdmine enamikule konkurentidele üle jõu käis. Teisalt aga oli just IE selleks komponendiks, kuhu juba mitu aastat MS peale urisenud föderaalvõim hambad sisse lõi.

Esimesed katsed Microsofti hegemooniat lammutada pärinevad 1995. aastast, kui Microsoft pidi loobuma katsest neelata alla USA üht juhtivat finantstarkvara tootjat Intuiti, kuna USA võimud esitasid talle monopolisüüdistuse[9]. Tõsine välk lõi Microsofti jaoks sisse 1997. aasta lõpus, kui firmale esitati IE ja Windowsi sidumise tõttu monopolisüüdistus, mis jõudis ka kohtuotsuseni ja tõi kaasa miljonidollarise päevatrahvi[10]. Sellest ajast on vahelduvate tulemustega protsessid olnud Microsofti pidevaks saatjaks.

Lisaks probleemidele võimudega ilmus silmapiirile uus hädaoht vaba tarkvara mudeli näol, mida esmalt esindasid eeskätt Linux ja Apache. See hakkas esmakordselt kujunema tõsiseks konkurendiks Microsofti senisele võimule. Seni konkurentide vastu edukalt kasutatud tehnikad - ülesostmine ja dumping - selle uue vastase puhul kõne alla ei tulnud. Jäi võimalus kasutada avalikkuse mõjutamist ning blokeerida konkurendid ühilduvuse puudumisega. Seda kajastab kujukalt nn. Halloweeni memorandum - Microsoftist 1996. aasta lõpul välja imbunud sisemine dokument, kus on selgelt välja toodud potentsiaalne oht ja ka mõned vastumeetmed. Et viimased olid üsna selges vastuolus heade äritavadega, tunnistas ka Microsofti turundusosakonna poolt poole järgneva aasta jooksul hoitud üsna madal profiil USA avalikkuse ees.

Uuel sajandil (eriti peale Satya Nadella saamist Steve Ballmeri asemel) on Microsoft püüdnud enda mainet "ausa mängu" osas parandada ja ka vaba tarkvara maailmaga rohkem koostööd teha. Samas on ka lähiminevikust tuua mitmeid näiteid "vana hea" sigatseva Pisipehme stiili kohta - ehk tuttavaim on lärm Windows 10 ja nuhkimise ümber, ent võib mainida ka patendisõdu, SCO kohtuprotsessi, kõveraid teid pidi ISO standardiks surutud OpenXMLi, koostööd NSA ja muude "organitega" jpm. Ent kindlasti ei ole ettevõtte turupositsioon enam sama mis 90-ndatel - kõrval on otsesed konkurendid samast kaalukategooriast (enim Apple ja Google) ning vaba tarkvara väljasöömine ei ole tänases maailmas enam kuigi lihtne. Seetõttu jätkab ettevõte ilmselt laveerimist lubatu ja lubamatu vahel.

Ülevaade tarkvaralitsentsidest

Veidi lihtsustatult võiks tarkvara jagada litsentside alusel kaheks - omandvaraks (proprietary software) ja avavaraks (tuttavam nimi on kindlasti "vaba tarkvara", ent tegelikult mõeldakse siin katusterminit erinevatele vaba lähenemise koolkondadele, millest tuleb juttu hiljem). Siinkohal olgu kohe öeldud, et nende kahe kategooria vaheline piir ei jookse selle alusel, kas ja kui palju on tarbija toote eest maksnud - omandvara võib olla tasuta (paljud utiliidid, MS veebilehitsejad) ning avavara eest võib küsida raha (nn äriklassi Linuxi distrod nagu RHEL). Eristavaks asjaoluks on tarbija vabadus saadud tootega toimida - nii jõuamegi lõpuks välja litsentsi juurde.


Ärivara (commercial proprietary software)

Omandvara klassikaline variant, millesse kuulub enamik suuremaid Microsofti ja Apple'i süsteemides kasutatavaid rakendusi (kuid ka paljud Unixi ja ka mõned Linuxi tarkvaratooted) ning mis on litsentseeritud täpselt piiritletud lihtlitsentsidega. Viimasel ajal on litsentside valik mitmekesistunud, lisandunud on suur hulk erinevate klauslitega hulgilitsentse suurtarbijatele (Microsofti Open Licence, Enterprise Agreement, Academic Alliance jne). Teisalt on pea kadunud varem laiemalt levinud nn. secondary user license, s.t. töölitsentsi kasutamine kodus või sülearvutil). Ka on üldine suhtumine muutunud palju rangemaks ning pole haruldased juhtumid, kus firma peab palkama oma tarkvara õiguslikuks majandamiseks eraldi litsentsispetsialisti, kes siis soovitab, millist Microsofti litsentsi konkreetsel juhul kasutada. Microsoft pidavat neid spetse isegi eraldi välja koolitama (korraliku raha eest muidugi).

Nii või teisiti on siin tegemist tarkvara müügiga valmiskaubana, ka turundusmudel on traditsiooniline (karbitarkvara müük ei erine olulisel määral mistahes muu valmistoodangu müügist). Ärivara on peamiselt kasutuses standardiseeritud rakendustes (kuigi kontori- ja võrgutarkvara osas on vaba tarkvara andmas ärivarale juba tõsist lahingut), üheks ärivara eelistamise faktoriks on olnud garanteeritud tootetoetus. Tüüpiline ärivararakendus on kas kõrgprofessionaalne kitsa spetsialiseerumisega rakendus (tuntuim tootja on ehk Adobe) või standardiseeritud tavatarbijapakett (tüüpnäide on MS Office, ent selles sfääris on vaba tarkvara surve üha tugevnev ning lisaks pakuvad konkurentsi Google Apps'i sarnased pilverakendused). Arendusvahendite osas on ärivara osakaal juba väiksem, utiliiide osas domineerivad teised litsentsitüübid.


Jaosvara (shareware)

Selle omandvara eriliigi laiale levikule on väga suurel määral kaasa aidanud Interneti kiire areng. Jaosvara näol on tegemist n.ö. proovitarkvaraga - selle levitamine on litsentsiga lubatud ja isegi soovitatav, kasutamine on lubatud mingi kindla prooviaja jooksul. Prooviperioodi möödudes tuleb tarkvara registreerida või selle kasutamine lõpetada - prooviaja ületanud jaosvara on juriidiliselt võrdne illegaalse tarkvaraga. Et jaosvara tasuvus on jäetud tarbija heast tahtest sõltuvaks, siis on sageli kasutusel ka "lisastiimulid" registreerimise saavutamiseks. Mõned näited:

  • Reklaamvara (adware) - registreerimata versioon kuvab ekraanile eraldi reklaamiakna või -riba, selle eemaldamiseks tuleb programm registreerida. NB! Sama terminit kasutatakse ka reklaame levitava pahavara kohta, ent see ei ole päris sama asi (siinkirjeldatu jääb seaduste piiresse, pahavara tegutseb reeglina kasutaja selja taga ja ebaseaduslikult).
  • Norivara (nagware) - registreerimata versioon kuvab aeg-ajalt ekraanile teate stiilis "Miks sa pole veel registreerinud?".
  • Santvara (crippleware) - registreerimata versiooni saab kasutada, kuid mingi oluline funktsioon on välja lülitatud (sageli on selleks tehtud töö salvestamine) või töötab "lahjendatuna", kusjuures jälle on enamasti juures soovitus registreerimiseks.
  • Proovivara (demoware, trialware) - jaosvara eriliik, suure ärivarapaketi piiratud tööajaga ja/või funktsionaalsusega teisend, mis on mõeldud põhitoote reklaamiks ja tutvustamiseks. Enamasti levib demo või trial versioni nime all.

Priivara ehk omand-vabavara (freeware)

Eesti keeles on seda kategooriat olnud pikka aega raske eristada järgnevast - varem nimetati seda inglise keele eeskujul "vabavaraks", kuid nüüdseks on 2013. aasta Õigekeelsussõnaraamat defineerinud mõiste "priivara" siintoodud kategooria tähenduses (siinkirjutaja ei pea ka seda terminit õnnestunuks, kuna "prii" on eesti keeles vähemalt sama kahetähenduslik kui "vaba", ehk enamgi). Käesoleva jaotise alla läheb tarkvara, mida on lubatud tasuta levitada ja kasutada, kuid mitte muuta ja täiendada (rõhuv enamus selle litsentsiga tarkvara levib Windowsi keskkonnas) - seega on ka siin tegu omandvaraga. Siia kuuluvad enamasti mitmesugused utiliidid (näiteks arhiveerimisprogrammid), draiverid, mitmesuguste suurte ärivaraformaatide kuvajad (viewer'id) jne. Leidub ka üksikuid suuremaid tooteid. Priivara võib olla kitsendustega - levinuimaks on keeld kasutada seda kasumi teenimiseks, s.o. ärieesmärkidel. Windowsi keskkonnas on esinenud ka litsentsimudel, kus tarkvarapakett alustab priivarana, mingist versioonist alates saab temast jaosvara ja hiljem ärivara. Seega oleks priivara lihtne definitsioon "omandvara, mis on käesoleval hetkel tasuta".

Priivara eriliikidena võime vaadelda ka sellist nähtust nagu "saada mulle midagi"-tarkvara. Selle litsents sätestab, et kui programm meeldib, tuleb autorile saata mingi kindel asi (mõnda aega oli levinud postcardware - autor soovib postkaarti kasutaja kodulinnast). Naljavennad on litsentsides soovinud ka pitsat või kokapudelit... Lisaks väärib märkimist ka diskrimineeriv litsents - näiteks võib programm olla tasuta kõigile peale sõjaväe (politsei, psühhoneuroloogiahaigla etc...). Sedasorti tarkvara kannab sageli mingit poliitilist või maailmavaatelist sõnumit.

Ühe eraldi kategooria moodustab ka avaõiguslik tarkvara (public domain). Sellisele programmile kehtib reeglina vaid nimeline autoriõigus (või on autor üldse õigustest loobunud) - teda võib kasutada igaüks, k.a. ärilisel otstarbel.

Seega võiks siin teha selget vahet - "priivara" mõistet võiks eeskätt kasutada Windowsi ja OS X-i tasuta jubinate märkimiseks, seda ei tasu kasutada Linuxi ja teiste vaba tarkvara esindajate klassifitseerimiseks (v.a. ehk juhtumid, kus ainsaks kasutatavaks kriteeriumiks on tasuta kättesaadavus - see on vaba tarkvara ja priivara ainus ühine joon. Kuid ka vaba tarkvara ei pruugi alati olla tasuta - vt. allpool).


Avavara (open-source software, free software, libre software, FOSS, FLOSS)

Nagu juba eespool mainitud, ulatuvad avavara põhimõtted tagasi arvutiajastu koidikusse. On selge, et olukorras, kus iga arvuti vajas eraldi tarkvara, ei olnud koodi varjamisel mingit mõtet. Kuid ka hiljem, Unixi ajastu algaegadel, jäi heaks tavaks levitada tarkvara koos lähtekoodiga. Unixi kommertsialiseerumine hakkas aga seda kommet kõigutama ning DOSi/Windowsi-ajastu oma unifitseeritud laiatarbe-PCde ja kaubaksmuudetud tarkvaraga sulges lähtekoodi avaldamise kombe pea aastakümneks ülikoolide ja lihtsalt fännide pärusmaale.

1984. aastal asutatud FSF - Vaba Tarkvara Sihtasutus - asutati küll uue, tasuta Unixi loomiseks, kuid tema põhiteeneks loetakse siiski GPL-litsentsi väljatöötamist. GPL erines üsna järsult tolleajasest ärivarale orienteeritud litsentsipraktikast.. GPLi algversioon ilmus 1989. aastal, pikaks ajaks valitsema jäänud versioon 2 aga 1991.

Mainitud nimetus võib viia arvamusele, nagu ei kaitseks GPL autori õigust tootele. Nii see siiski ei ole - GPLi rakendamine mingile tarkvarale algab autorsuse identifitseerimisest. Seda aga ei tõlgendata kui levikupiirangut, vaid eeskätt kui plagiaadi vältimise vahendit ("X dokument on hr/pr.Y kirjutatud"). Litsentsi peamisi sätteid on Richard Stallman kommenteerinud nelja sõnaga - kopeeri, uuri, täienda ja anna edasi (copy, study, modify, redistribute). GPL lubab kõike seda, mida omandvara puhul loetakse litsentsirikkumiseks - GPL tarkvara võib vabalt kopeerida, "lahti võtta" (selle hõlbustamiseks on kohustuslikus korras kaasas ka lähtekood), muuta ja täiendada ning edasi levitada nii originaal- kui muudetud kujul. Kõige selle eest tuleb "maksta" vaid autori poolt lisatud (ja tema andmeid sisaldava) dokumendi ning GPL litsentsi (mis algab klausliga, et litsentsi võib vabalt levitada, kuid mitte muuta!) lisamisega edastatavasse tarkvarasse - nii on ka edasiantav tarkvara saanud GPL objektiks.

GPL lubab litsenseeritava toote eest raha võtta (veelgi enam: ta keelab diskrimineerimise kasutuse alusel, seega näiteks "for non-commercial use"-klausel ei ole lubatud; küll aga välistab GPL tarkvara muutmise omandvaraks) ning sätestab võimaluse pakkuda tootele lisateenusena garantiid ja toetust, kuid enamik GNU litsentsiga rakendustes levib as is, s.t. otsese tootjapoolse garantiita. See on ka üks olulisemaid punkte, mida omandvara apologeedid avavara kritiseerimiseks kasutavad. Tegelikkus aga on teistsugune - nii garantii kui toetuse osas on turg avatud, seda võib kokkuleppel tarbijaga pakkuda ükskõik kes, eraisik või firma. Avatud turg aga hoiab ka hinnad mõistlikes piirides.

Omaette märkimist väärib ingliskeelne termin copyleft - õiguste edasikandumise klausel ehk nõue tuletatud loomingu edastamiseks samade tingimuste alusel. Selle järgi eristab FSF väga tugeva (AGPL), tugeva (GNU GPL), nõrga (GNU LGPL, Mozilla Avalik Litsents) ja puuduva copyleft'iga (Apache, MIT, X11, BSD) litsentse. Tugev copyleft nõuab kõigi tuletatud komponentide viimist sama litsentsi alla, nõrk lubab siin erandeid (näiteks linkimist ärivaraliste teekidega) ning mitte-copyleft -litsentsid võimaldavad tuletatu koodist ka ärivara teha (nii on MS kasutanud mitmeid BSD litsentsiga programme oma ärivara osadena). Eraldi tuleb märkida AGPL-i, mis sätestab väga tugeva copylefti, kattes ära ühe olulise augu muidu tugeva copyleftiga GPLi-is. Nimelt saab GPLi puhul selle algideest kõrvale hiilida tarkvara puhul, mida kasutatakse üle veebi. GPL ei loe seda levitamiseks ning seetõttu ei rakendu lähtekoodi avalikustamise nõue (kuna enda tarbeks tehtud muudatusi ei pea avalikustama). AGPL loeb levitamiseks ka võrgu kaudu kasutamist ning nõuab ka sel juhul lähtekoodi avalikustamist.

2007. aasta juuni lõpus avaldas FSF viimaks GPLi 3. versiooni, mis põhjustas palju vaidlusi, kuid leidis ka hulga pooldajaid. Kriitikute hulka kuulub ka Linuxi looja Linus Torvalds, kes esialgu eelistab jätta Linuxi tuuma GPL 2 alla, ehkki tema eriarvamused on aegamööda vähenenud. GPL 3 parandab ühilduvust teiste vabade litsentsidega ning sisaldab mitmeid täiendavaid klausleid, näiteks

  • vastumeetmeid "tivoiseerimise" vastu; TiVo oli meediamängija, mille süsteemi aluseks olnud Linuxit sai küll litsentsile vastavalt muuta, kuid muudetud tarkvara enam mängijas kasutada ei saanud.
  • tugevaid vasturünnakuid tarkvarapatentidele; lihtsalt öeldes kaotab GPL3 all leviva tarkvara kasutaja, kes üritab samal ajal tarkvarapatentidega teisi rünnata, ise automaatselt selle tarkvara kasutusõigused.

Probleemiks aga on endiselt ühilduvus erinevate litsentside vahel.

Erinevate litsentside mõju
Nullhind Lubatud levitada Piiramatu kasutus Avatud lähtekood Litsentsi ei saa kitsendada Litsents laieneb kõigile tuletistele
Ärivara ei ei ei ei ei ei
MS Shared Source mõneti ei ei mõneti ei ei
Proovivara jah jah ei ei ei ei
Mitteäriline priivara jah jah ei ei ei ei
Jaosvara jah jah ei ei ei ei
Priivara jah jah jah ei ei ei
BSD jah jah jah jah ei ei
Apache, LGPL jah jah jah jah jah ei
GPL jah jah jah jah jah jah

Tabel 1. Erinevate litsentside mõju (Eric S. Raymondi ainetel).

Märkus: MS Shared Source võimaldab äärmiselt reglementeeritud ligipääsu toodete lähtekoodile, kuid toode jääb endiselt täielikult firma kontrolli alla. See on siin mainitud eeskätt tänu (tahtlikult?) eksitavale sarnasusele mõistega "open source", millest ta tegelikult aga olulisel määral erineb.

Vabad sisulitsentsid

Richard Stallman pakkus 90-ndate lõpus välja Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi (FDL). See leidis palju pooldajaid (seda kasutas alguses pikka aega ka Wikipedia), kuid pälvis ka kriitikat(keeruline, küsitavused jms). 2002 lõi USA juuraprofessor Lawrence Lessig uue initsiatiivi - Creative Commons'i (tõlkes umbes "loovad lihtinimesed"). Põhiideeks oli vabade lähenemiste kasutuselevõtt olemasolevas seadusandlikus raamistikus.

CC on mingis mõttes kesktee:

  • Jäik autorikaitse ütleb "Copyright: all rights reserved"
  • Stallman ütleb irooniliselt: "Copyleft: all rights reversed"
  • CC ütleb: "Some rights reserved"

CC põhimõte on anda autorile lihtne ja paindlik viis oma loomingule sobivaid kasutustingimusi määrata, luues läbipaistva ja kõigile arusaadava litsentsimeetodi. CC ei ole üks litsents, vaid litsentside pere, mille üksiklitsentsid võivad üksteisest kõvasti erineda.

CC ülevaade

Lihtsaim viis on minna http://www.creativecommons.org -lehele ja läbida paar valikut:

  • Kas lubate kommertskasutust?
  • Kas lubate tuletatud teoseid? Siin on 3 varianti
    • Jah
    • Jah, kui tuletised kannavad sama litsentsi
    • Ei
  • Vali jurisdiktsioon ning toote vorm (tekst, pilt vm)

Valmis CC-litsentsil on kolm komponenti

  • "Commons Deed" - inimkeelne kokkuvõte
  • juriidiliselt vettpidav täistekst
  • RDF/XML -standardit järgivad metaandmed

CC põhilitsentsid on

  • CC Zero (0)
  • CC Attribution (BY)
  • CC Attribution-ShareAlike (BY-SA)
  • CC Attribution-NoDerivs (BY-ND)
  • CC Attribution-NonCommercial (BY-NC)
  • CC Attribution-NonCommercial-ShareAlike (BY-NC-SA)
  • CC Attribution-NonCommercial-NoDerivs (BY-NC-ND)

Märkus: CC Zero lisandus kuuele põhilitsentsile märksa hiljem - tegu on sisuliselt avaliku omandiga (public domain).

Lisaks olid varem kasutusel

  • Sampling Plus - lubab osalist kasutust pluss kogu töö mitteärilist levitamist
  • NonCommercial Sampling Plus - nii osade kui terviku levitamine on lubatud vaid mitteärilisel otstarbel
  • CC Music Sharing - praktiliselt sama, mis BY-NC-ND
  • CC Wiki - praktiliselt sama,mis BY-SA
  • CC GNU GPL ja CC GNU LGPL - GNU tuntud vaba tarkvara litsentside "mähised" nende kasutamiseks koos CC teiste litsentsidega
  • CC Founders' Copyright - 14+14 aastat
  • CC DevNations - Maailmapanga arenguriikide nimekirja liikmetele kehtis CC BY, ülejäänutele traditsiooniline range autoriõigus


Creative Commons Eestis

Esimene katse litsentse eestindada tehti Peeter Marveti eestvõttel juba 2004. aastal, kuid siis jäi see eri põhjustel pooleli. 2009. aastal võeti asi uuesti üles Eesti E-õppe Sihtasutuse ja advokaadibüroo Glimstedt poolt ning 2010. aastal ilmusid kuue põhilise CC litsentsi ametlikult Eesti seadustega vastavusse viidud versioonid. Nendeks on:

  • Autorile viitamine (BY)
  • Autorile viitamine + jagamine samadel tingimustel (BY-SA)
  • Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk (BY-NC)
  • Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk + jagamine samadel tingimustel (BY-NC-SA)
  • Autorile viitamine + tuletatud teoste keeld (BY-ND)
  • Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk + tuletatud teoste keeld (BY-NC-ND)

Vabade sisulitsentside kasutajaid maailmas:

Eestis:

Kokkuvõtteks

Nagu juba öeldud, on intellektuaalomandi temaatika on viimastel aastatel märksa teravnenud - ilmselt võib juba rääkida ka senise mudeli kriisist. Võrk on kogu loomisprotsessi niivõrd muutnud, et juba oma loomise ajal kohati ebaadekvaatne "intellektuaalse kaitse" mehhanism (Brian Martin soovitab kasutada "intellektuaalomandi" asemel mõistet "monopolieelised") kaotab üha enam pinda jalge alt. Ainus viis samamoodi edasi minna on veelgi karmistada sanktsioone ning veel enam viia raskuspunkt loominguprotsessilt "kaitsmisprotsessile", kaasates üha enam juriste ning lastes lõpuks neil otsustada kogu protsessi üle. Sedalaadi ülepingutusele aga ei saa pikka iga ennustada. Vaba infolevi võimalused on jõudmas ka ärisfääri teadvusse ning senised ärimudelid hakkavad ilmselt lähiaegadel muutuma


Lisalugemist

Viited