New media, Web 2.0, social software...

New?

The term 'new media' appeared into various sources about at the turn of the century. Different authors and also different research disciplines have thought somewhat different things under the term, but in general it has meant the newer trends in the mass media that are mostly based on IT (especially Internet). Some of the keywords connected to the phenomenon could be

• on-demand
• digital
• interactive
• inclusive
• two-way / networked
• user-generated
• read/write

Like many other buzzwords, it has from time time been thought of as an universal cure for all problems. Yet, it has definitely changed the game on both the media and the technology side, and thus has had definite influence on more general processes in society.

An aspect here could be the possible division of all information on Internet into two categories. First, there is passive information that is "there on the Net" for everyone to access - this includes web pages, public databases, FTP sites etc. This kind of information is typically accessible with various search engines like Google or Bing. But the other kind of information is not accessible for Google - the active information which resides in the heads of people participating in the network communities (in a way, it's the information "not on the Web yet"). Retrieving this kind of information demands active communication with other people and includes various other aspects like netiquette (which will be discussed in detail at another lecture). In a more complicated case, this kind of information collection involves

• proper etiquette and communication skills to negotiate the knowledge
• putting the received pieces of knowledge together
• synthesis of new, personal knowledge

Note: a well-known resource focusing on collecting active information is How to Ask Questions the Smart Way by Eric S. Raymond - this is a strongly recommended reading for nearly everyone communicating over the Internet, as these principles are equally valid in different online channels.

The following is a brief overview of some of the main components of the new media.

Search engines

Search engines are software applications which collect information from ("crawl") the Web, index the content and allow searching by keywords and -phrases. The first systems of this kind appeared around 1993.

• WWW Wanderer (or just Wanderer) by Matthew Gray was likely the first "web robot" capable of moving along the Web on its own. Yet it did not evolve into a full search engine.
• AliWeb by Martijn Koster from May 1994 is considered 'the first' by some sources; others argue that while it allowed searching, it did not possess a web robot and indexing was done by hand.
• WebCrawler by Brian Pinkerton is widely considered the first full-text search engine capable of indexing the whole pages (earlier only took a small portion).
• Lycos was the first search engine which grew into a business. They started with a search engine and added other services later (for example, Yahoo! did it the other way round)
• Altavista, launched by Digital Research in 1995, was probably the first widely used search engine which also supported different languages. During the last years of the 20st century, until the emergence of Google, it was THE search engine (still, the Web was remarkably smaller back then). in 2004, it was obtained by Yahoo!
• Google grew out of a research project of two Stanford students, turned into a company in 1998 and soon took over the market. The current global market share (May 2012) is over 87%.
• Bing grew out of search features in Microsoft system and went public in 2009. The current market share is around 4%.
• Baidu is a Chinese search engine especially promoted as a substitute for Google after they pulled out of China. While it is targeting mostly home (lately also Japanese) market, its global market share is comparable to Bing's about 4-5%.

Note that most large search engines are backed by commercial ventures and their exact working mechanisms are considered trade secrets. In general, their main component is the web robot (also crawler or spider) that moves through the web and searches for links. The collected information is processed in a database, the main bases of indexing are titles and keywords. Compared to the early years, the effectiveness of search engines has somewhat declined due to the web growing very fast, pages changing rapidly and the growing share of dynamic pages which are read from databases and put together on-demand, at the request of the reader.

A problem with search engines is the potential outer influence on the information. Sometimes a visibility of a web page can depend on payment to the search company (as most of these companies have advertisement as a major source of income). Sometimes, censorship will interfere with search results. And the art called search engine optimization or SEO is a multi-layered discipline which has both 'light' and 'dark' components.

A remarkable case of search engine abuse were the Google bombs especially popular during the last decade. Technically, these were achieved by a sufficient number of participants (web page or blog owners) who wrote the search word or phrase on their page and linked it to the 'victim'. Likely the most famous one was the 'miserable failure' linking to George W. Bush, but there were some popular examples elsewhere as well (in Estonia, two less liked political parties were targeted with dismal and terrible; see the Polish Wikipedia article for Google bombs for some pointers to the examples in Poland).

It is also easy to ban search engines from one's web page (a common method is via the .htaccess file). Considering all this, the effectiveness of the web search has gone down. A solution is proposed in the form of semantic web, where the essence and meaning of web content is included with each page.

Mailing lists

Perhaps the oldest Internet channel with social software characteristics - the first mailing lists were formed soon after the emergence of e-mail in 1972. Simply put, a mailing list is a software which forwards all the correspondence sent to the list address to its members. Classic mailing list systems included LISTSERV, GNU Mailman and Majordomo - later on, mailing list capabilities were added to various other applications (forums, portals etc).

The number and diversity of mailing lists is huge - an example is a web catalogue of lists at http://www.tile.net/lists/ . Different lists have different rules on membership (some are open for everyone, some do a thorough background check), acceptable behaviour, writing style etc. Some lists are newsletter-type ones with members being just passive recipients of information, however in most cases list members do contribute as well. A number of more specific lists are moderated - there are people checking all the submissions before passing it to the list (this is useful with highly controversial topics - religion, abortion, some political and historical issues etc).

Mailing lists, due to their long existence, are also the birthplace of netiquette - the (often informal) rules of good conduct online, which are often enforced by the whole community. Again, one of the reasons for this is that mailing lists often include top-ranking people in their field - thus, one can get advice for free from experts whose 'real-life' consulting session could be unaffordable for many. Misbehaviour interferes with the chance, therefore it may get rather harsh reactions.

There are several reasons for the longevity of the technology - e-mail is by nature bandwidth effective (being pure text) and usable on a large variety of platforms without technical and legal limitations (a good example for comparison is Skype: it needs more bandwidth, needs dedicated client software and has a proprietary communication protocol).

Usenet newsgroups

Usenet (from the original name of Users' Network) is another early service based on E-mail. It was founded by Duke University and at first, was based on the UUCP communication protocol - Usenet servers 'called' to each other periodically and exchanged their messages. Later on in 1986, a separate NNTP protocol was adopted that was more suitable for fixed, broadband connections replacing modems.

Compared to mailing lists, Usenet has become more obsolete due to the competition from other, mostly web-based services (e.g. web forums). Its birthplace at Duke shut down their Usenet service in 2010. While the data volumes there are still significant today, a large share of them are attibuted to automatic transfers in binary newsgroups - and this traffic is said to include a lot of shady content as well (from illegal software to child pornography).

Still, Usenet is worth studying - even if for its long history (the Duke server ran for 32 years). The development of netiquette was also influenced by Usenet, and it has been at the birth of very important developments. For example, the Usenet archives contain the message from Tim Berners-Lee about his new WWW protocol, or the announcement from a Helsinki University student Linus Torvalds about his new operating system project (later known as Linux).

Usenet consists of topical hierarchies, of which the main ones are

• comp. - computer-related topics
• misc. - various topic (miscellaneous)
• news. - topics about Usenet itself (new groups etc)
• rec. - recreational topics (music, sports)
• sci. - topics about sciences
• soc. - topics related to society and culture
• talk. - various, often controversial topics (politics, religion)
• humanities. - topics about humanities (philosophy, arts)

The groups go from more general topics to more specific, e.g.

• comp.os - operating systems
• comp.os.ms-windows - Microsoft Windows operating systems
• comp.os.ms-windows.apps - applications for MS Windows

A separate notion should be made on alt. -hierarchy which was created later to allow larger freedom to create new groups - in the classic hierarchies, there were strict requirements on procedure and a certain number of participants were needed to apply. At alt., more or less anyone was entitled to create a newsgroup, making it soon an 'anarchist' part of Usenet. The binary traffic mentioned above is also mostly done at alt.binaries. -subhierarchy.

There were also some smaller, local hierarchies - for a while, the ee. (Estonian) hierarchy was rather active, especially as the Internet connections for Estonian schools were slow and low-quality during the 90s.

Technically, Usenet is a network of news servers. Every server announces the list of groups it supports, and all the traffic for these groups will also be forwarded to it. The user can choose the nearest server to read news - e.g. to download the Usenet message from Bydgoszcz even if it was originally posted in Tallinn. Originally, a separate software application (newsreader) was needed, but these functions were later included to most e-mail software. Like in mailing lists, some Usenet groups are moderated to ensure better quality of submissions.

Web forums

Web forums are descendants of earlier bulletin board and message board systems from the dial-up age. They allow rapid exchange of information but unlike in real-time chat or instant messaging, the information is usually archived for later use. Like newsgroups and mailing lists, forums can be moderated - and unlike in the former, reactive moderation (purging the posted content that is deemed unacceptable) is also possible (if done fast enough for e.g. Google Cache or the Internet Archive having no time to react).

Some forums can also act as newsgroups or mailing lists (depending on the user settings) - e.g. Yahoo! Groups or Google Groups.

Online journalism

The first reflection of traditional media in Internet were probably the databases of journal and newspaper articles (an example was the New York Times Information Bank that collected abstracts of newspaper stories). In 1971, the University of Illinois started to collect electronic texts into their mainframe - the initiative grew into Project Gutenberg which today houses thousands of e-texts (more recently also e-books in various formats) from ancient times to early 20th century (most of the newer text are still under the current system of copyright).

The 1980s were the period of widespread commercialisation attempts for news - in many places, they were countered by Free-Net (not to be confused with the Freenet), community operated public terminals offering inexpensive or free access to some Internet services as well as other news sources (thus being also an early example of social networks).

The emergence of the Web in 1991 changed the game for the media as well. Even in the US, many media outlets tried to stick with commercial, controlled network providers (AOL, Prodigy, CompuServe), the news quickly became a commodity. On the other hand, this caused the still-continuing war between the censorship and free speech (CDA, COPA, CIPA) as well as the 'intellectual property' and security-related legislation strongly promoting censorship (DMCA, SOPA, PIPA, ACTA, CISPA and others).

The new century has brought along many attempts to strike the balance point between commercial interest and free distribution, especially in the context of new portable devices (especially smartphones and tablets).

Real-time chat

This group of tools overlaps somewhat with instant messaging discussed below, consisting of 'text phone'-type solutions.

Talk was the communication tool in Unix system (early versions were developed already in the 70s), allowing an instant messaging -like text chat session between two users logged on the same system. In some sense, the communication was even more immediate than in the messengers of today, as each character was immediately visible to the other side. Available also today (e.g. in the Ubuntu repository), it has been mostly obsoleted by more modern solution (partially also due to recurring issues with security).

Talkers were communication systems which can be considered an early form of virtual world (Estonia had a talker boom in the 90s - almost every school, university and company had one). A talker features the 'world' consisting of different 'rooms' for people to move between and chat. Usually, the world is shaped as a set of location with an unified theme - an apartment with rooms, or a city with city hall, parks and other places etc. The main point is communication between people, which happens in three levels: private ('tell'), local/room-based ('say') and global ('shout'). Earlier (some say classic) talkers were used over Telnet, later ones also had a web interface.

In some places (Estonia being one of them) talkers helped to form strong communities whose members also communicated IRL ('In Real Life'). An interesting Estonian case was the Old Town talker which was presided over (and also maintained) by a man with a profound multiple disability (including inability to speak) - yet his personal charisma was such that the people who gotarf to know him online had no problems with communicating with him in person as well, with an enlightening experience for both sides. Yet there were negative examples as well, with cases of cyberbullying and online harassment.

IRC has common features with a number of other services. Technically and historically, it is the successor of Unix Talk, but allows various communication channels (which can be seen as talkers) and simultaneous communication. Topically, it is similar to Usenet and mailing lists by having channels for set topics. IRC does not require user registration like most talkers do, thus being more anonymous - on the other hand, the topical restriction helps to prevent going chaotic. Still, compared to newsgroups or lists, IRC channels usually are less formal in style.

Just as Usenet, IRC archives contain a lot of historically interesting material, e.g. recordings of the discussions taking place during the break-up of the Soviet Union.

Multi-user online games

MUD (Multi-User Dimension) on oma paljuruumilise tegevusvälja poolest sarnane suure jututoaga, kuid selles toimub kindlaksmääratud reeglitega ja paljude osalejatega fantaasia-rollimäng (enamus MUD-e baseeruvad Dungeons & Dragons-nimelisel tuntud rollimängul - mängujuhi aset täidab enamiku ajast MUD-i programm, vajadusel aga sekkuvad ka inimestest mängujuhid). Kasutajad valivad endale teatavad omadused (rass, amet) ja seiklevad kujutletavas maailmas, suheldes omavahel ning võideldes arvuti juhitavate "koletistega" (mõnes MUDis võideldakse ka omavahel). Nagu jututubade puhulgi, on traditsiooniliste tekstipõhiste kõrvale ilmunud ka graafilised mängud (Eestis on olnud päris pikalt popp Runescape), kuid nende puhul on piir "tava-arvutimängudega" hägune ja seepärast leidub neid, kes jäävad jonnakalt tekstipõhise keskkonna juurde.

Üldiselt võib eristada kaht põhikategooriat:

• Võitlusele orienteeritud - peamine eesmärk on oma tegelaskuju arendamine ja kogemuspunktide (experience) omandamine. Sellised MUD-id sarnanevad olemuselt graafiliste, tavalisel PC-arvutil mängitavate RPG-dega (Diablo, Baldur's Gate, Morrowind, Neverwinter Nights). Sõltuvalt konkreetse MUDi reeglitest on sätestatud võitlemine kas ainult arvuti genereeritud tegelastega ("expMUD") või ka teiste mängijatega ("pkMUD"; harilikult on selline võitlus piiritletud erinevate osapoolte - näiteks haldjate ja orkide - vahelise sõjana). Võitlusele orienteeritud MUDid on tüüpiliselt suurema kasutajaskonnaga, kuid suhtluskanalina märksa vaesemad - et peamine kipub olema mänguoskus, võivad "vinged vennad" endale sageli lubada üleolekut, ebaviisakust ja jõhkrust teiste mängijate suhtes.
• Suhtlusele orienteeritud - siin lisandub MUDile rohkem jututoa funktsioone, lisaks on pea alati tegu mingis vormis rollimänguga. Tegelaskuju kiire arendamine on kas vähetähtis või üldse tähtsusetu, oluline on rolli sisseelamine (IC ehk in-character) ja käitumine vastavalt konkreetse virtuaalmaailma reeglitele. Et rollimäng eeldab teatavat sotsiaalset küpsust, on harilikult selliste keskkondade kasutajaskond mõnevõrra vanem. Ehkki ka mitmed MUDid kuuluvad sellesse kategooriasse, esineb sotsiaalsemat sorti keskkondade nimedena ka selliseid lühendeid nagu MUSH (Multi-User Shared Hallucination), [MUSE] (Multi-User Simulated Environment), MUX (Multi-User Experience) jt.

Uuema aja märksõna on aga MMORPG ehk Massively Multiplayer Online Role-Playing Game. Arvutite ja graafikakaartide jõudluse kasv ning kiirete püsiühenduste massiline levik on võimaldanud senise tekstipõhise "muda" asendamist täisgraafilise, paljudele mängijatele korraga ligipääsetava mängumaailmaga (varasemates graafilistes võrgumängudes, näiteks Blizzardi Battle.net'is, oli mängijate arv piiratud kaheksaga). See mänguklass sai alguse graafilistest MUD-i variantidest (Everquest, ka eespoolmainitud Runescape jpt) ning enam kohtab ka MMORPG-des traditsioonilise MUD'i nähtusi - eri tasandi suhteid mängijate vahel, reaalellu ulatuvaid sõprus- ja armastussuhteid jne. Hea näide on ses osas ka Eestis ülipopulaarne World of Warcraft.

Instant messaging

Uuema aja üheks olulisemaks täienduseks Internetile on sõnumiedastusprogrammid, mis ühendavad endas traditsioonilise E-posti, jututoa stiilis reaalajasuhtluse ning mobiiltelefonidelt ülevõetud lühisõnumid. ICQ (lugeda I seek you; http://www.icq.com) oli esmalt mõeldud mõnede võrgumängude harrastajaile. "Quake" ja teiste action-mängude fännid, kes näiteks Blizzardi Battle.net'i või mõne muu keskkonna kaudu mängisid, vajasid vahendit mängukaaslaste leidmiseks. Algsest kitsast kasutusvallast aga arenes ajapikku süsteem, mis tänaseks on saavutanud ühe de facto standardi staatuse Interneti reaalajasuhtluses. ICQ ühendab endas tekstisuhtluse, lühisõnumid ja mitmeid muid võimalusi, mis on kokkuvõttes tema algset kasutajaskonda tublisti laiendanud. Samalaadsed kiirsuhtlussüsteemid on loonud ka mõned teised suurfirmad - nii on Microsoftil olemas Windows Live Messenger (tuntum vana nimega "MSN Messenger" - võib-olla suurima võimalustepagasiga ja kindlasti üks levinumaid), Yahool Yahoo! Messenger ja AOL'il AIM. Vabadest suhtlusprotokollidest (eespoolnimetatud on kõik firmapõhised) väärib mainimist XMPP . Mõnda aega oli probleemiks ühilduvus - ühe firma süsteemid reeglina ei toetanud teisi. Nüüdseks on hakatud üksteisele lähenema, lisaks on olemas tarkvarapaketid, mis toetavad mitut protokolli (Windowsis näiteks Trillian, Linuxis Pidgin). Kõigi peamiste protokollide toetus on tänaseks olemas kõigis levinumates operatsioonisüsteemides.

Voice chat

VoIP (Voice over Internet Protocol) on kõnesidetehnoloogia (protokollide kogum), mis lihtsalt öeldes kasutab kanalina Internetti. Tuntuimaks sedalaadi lahenduseks on hetkel ilmselt Skype, mille levik on kiire kogu maailmas. Sarnaseid lahendusi on aga teisigi.

VoIP plussiks traditsioonilise telefoniside ees on tema odavus ja suuremad võimalused - saab luua uusi teenuseid, mida praegune tehnoloogia ei võimalda. Miinuseks on aga esialgu veel töökindlus, ühilduvus seniste sidevõrkudega ja helistaja asukoha määramise keerukus (hädaabinumbritel on see tähtis), ka on arenenud mobiilsidega riikides VoIP lahendustele üleminek kahtlane enne, kui on loodud kogu riiki analoogiliselt mobiilvõrkudega kattev andmesidelahendus (see kehtib ka Eestis - mobiililevi on olemas kogu riigis, traadita Interneti leviala on aga suhteliselt piiratud).

News feeds

Uudisevoog (news feed) on kiiresti muutuvates veebilehtedes (ajaveebid, portaalid) kasutatav meetod kasutajate kiireks teavitamiseks uue info ilmumisest veebi. Nii saab Eesti Päevalehe uudisevoo http://www.epl.ee/rss.php abil koheselt teada uue artikli ilmumisest EPL veebiversiooni. Klõpsates uudiseprogrammis soovitava uudise viitele, avaneb see uues veebilehitseja aknas.

Esimesed sellealased katsetused pärinevad 1996. aastast. Mõne aasta jooksul toimus erinevate firmade poolt erinevate tehnikate väljapakkumine ja nendevaheline võitlus, 1997. aastal võttis veebi arengut koordineeriv W3C ehk Rahvusvaheline Veebikonsortsium uudisevoogude jaoks katseliselt kasutusele Netscape'i toetatud RDF-standardi. 2000. aastal arenes sellest praeguseni üks levinumaid uudisevootehnoloogiaid RSS. Sellel on omakorda kasutusel mitu versiooni, enimkasutatavad on 0.91, 1.0 ja 2.0. 2003. aastal eraldus RSSist omaette standardina Atom.

Uudisevoona saab edastada nii tervet uudist, selle lühikokkuvõtet kui ka ainult pealkirja - valiku teeb uudiste edastaja.

Uudisevoogude lugemiseks mõeldud tarkvara valik on väga suur - uudiselugejad on olemas nii eraldiseisvatena kui ka teistesse programmidesse sisseehitatutena, lisaks on olemas ka veebipõhised uudiselugejad, kus endale sobiva uudisevaliku saab koostada otse veebis. Väikese ülevaate võib saada aadressilt http://en.wikipedia.org/wiki/News_aggregator .

Reeglina on sedalaadi tarkvara kasutamine üsna lihtne - piisab vaid soovitud uudisevoo aadressi sisestamisest vastava menüüvaliku alt. Enamik uudisevoogude edastajaid on nende aadressid oma veebilehtedel selgelt välja toonud - eriti palju kasutatakse uudisevooge erinevate ajaveebide juures.

Blogs

Ajaveebi ehk blogi (lühituletis ingliskeelsest sõnast weblog ehk veebipäevik; kuuldavasti tuli sõna sellest, et üks autor lisas sõnasse - meelega? - tühiku ja sai lause we blog ehk "me blogime") võib küll pidada viimase aja moenähtuseks, kuid tegelikult ulatab sellise igamehe-ajakirjanduse traditsioon juba veebi algaegadesse. Ka veebi looja Tim Berners-Lee omaaegset veebilehte aadressil http://info.cern.ch (praegu asub sel aadressil veebi loomist meenutav leht) võib pidada sisuliselt ajaveebiks, Yahoo! sai samuti alguse omalaadse blogina. Tõeline blogibuum aga algas 90-ndate lõpus, kui võrguühendus oli järk-järgult muutunud igaühe tarbeasjaks, oli olemas vajalik tarkvara ning kujunenud ka serveribaas. Ühelt poolt ilmusid spetsiaalselt ajaveebiteenust pakkuvad firmad (näiteks ühe levinumana Blogger), teisalt muutus oma blogi jaoks serveri püstipanemine piisavalt lihtsaks (vaja on Interneti püsiühendust ja odavat arvutit - Pentium II-st piisab täiesti - , vajaminev tarkvara alates Linuxi operatsioonisüsteemist ja lõpetades ajaveebitarkvaraga on võrgust vabalt saadaval).

Ajaveeb kujutab endast sisuliselt päevikulaadset, sageli uuenevat veebilehte, millel on harilikult olemas lihtne ja käepärane täiendamismehhanism ehk haldusliides. Paljude jaoks on tõelise blogi oluliseks tunnuseks kommenteeritavus - iga sissekande juurde saab lugeja lisada oma arvamuse ning nii võib tekkida artikli teemaline arutelu. On aga ka ajaveebe, kus kommenteerida saab vaid valitud seltskond või ei saa seda üldse teha.

Lisaks kommentaaridele kasutatakse paljudes blogides tehnikaid, mis võimaldavad omanikul näha, kes ja kui palju on mingit kirjutist lugenud. On ka mehhanism, mis võimaldab kommenteerida teise autori blogi omaenda ajaveebis ning saata teisele autorile signaal tema arvamuse kommenteerimise kohta (trackback), samuti sisaldavad mitmed blogid viidetekogu sarnase temaatikaga blogidele.

Ajaveebide skaala on äärmiselt lai. On ühe inimese võrgupäevikuid ja suurearvuliste uurimisrühmade ajaveebe, on kommenteeritavaid ja mittekommenteeritavaid. Teemadering on väga suur, alates lollidest naljadest ja lõpetades erinevate poliitiliste küsimustega ja teaduslike uurimisprobleemidega. Ajaveebid võivad ka ühiskonda omajagu mõjutada - ilmselt tuntuim näide on Iraan, kus kogu ühiskond, sealhulgas ka meedia, on võimude range kontrolli all. Nii on sealsed vabama eneseväljenduse pooldajad leidnud väljapääsu just ajaveebides - Wikipedia andmetel oli 2004. aastal võrgus umbkaudu 200 tuhat blogi, millest 65 000 olid pärsiakeelsed (Iraani ametlik keel). 2005. aasta jaanuaris üritasid Iraani võimud ajaveebindust kontrolli alla saada, sulgedes ligipääsu mitmetele blogiteenusepakkujatele. Siiski võib arvata, et seda protsessi uuesti täiel määral lämmatada enam naljalt ei õnnestu.

Wikis

See naljaka kõlaga sõna tuleneb Vaikse ookeani saartel räägitavast pidgin English'ist (mõned pakuvad päritolukohaks Havaid) - wiki (kasutatakse ka topelt - wiki-wiki) on moondunud ingliskeelne quickly (sarnaselt said prantslased oma bistro - legendi järgi olid need Napoleonile naha peale andnud vene sõdurid, kes olid vallutatud maal süüa nõudnud: bõstro-bõstro! ehk "kähku-kähku!"). Internetitähenduse sai Wiki aga 1995. aastal Portlandis loodud WikiWikiWeb'iga esimese laiemat kasutust leidnud veebisaidiga, mida iga lugeja sai lihtsate vahendite abil oma suva järgi muuta ja täiendada. Põhimõtteks on mitte muuta vigade tegemist võimalikult raskeks, vaid pigem muuta nende parandamine võimalikult kergeks - piisava kasutajaskonna olemasolul toimub pidev "isepuhastumine", mida isegi üksikud teadlikud "küberdiversandid" lõhkuda ei suuda (konkreetne näide esines 2005. aasta ühel augustipäeval, kui keegi madala IQ-ga kodanik kleepis Wikipedia esilehele paar üsna roppu pilti, mis aga kadusid sealt paari minutiga). Wiki peamine tööprintsiip on kasutajate konsensus - Wiki sisu lihvitakse senikaua, kuni see muutub vastuvõetavaks kõigil kasutajatele. Seetõttu on väga paljudes Wiki-süsteemides sisu kvaliteet väga kõrge - parimaks näiteks on muidugi Wikipedia, maailma suurim Wiki-süsteem (ingliskeelses Wikipedias on 2011. aasta sügise seisuga üle 3,7 miljoni sissekande, eestikeelses üle 87 000) ja tasemelt traditsiooniliste entsüklopeediatega võrreldav teatmeteos. Teisteks samalaadseteks suurteks projektideks on Wiki-sõnastik Wiktionary, Wikiversity (kus te praegu olete) ja reisiandmebaas Wikitravel.

Huvitav on Wikipediat võrrelda teise samalaadse projektiga - 2000. aastal alustatud NuPediaga. See oli sarnane vaba võrguentsüklopeedia, kuid NuPedia kasutas väga karmi valikut oma autorite puhul (suurelt osalt nõuti doktorikraadi), saavutamaks võrdväärset kvaliteeti vanade klassikaliste entsüklopeediatega (Britannica, Brockhaus jt). Wikipedia oligi alguseks mõeldud lihtinimestele loodud NuPedia täiendusena, kuid ületas peagi oma suure venna. NuPedia lõpetas tegevuse 2003. aastal, olles saanud lõpuni valmis vaid paarkümmend artiklit. Wikipedia "igamehe muutmisõigus" seevastu osutus märksa elujõulisemaks, kaotamata seejuures oluliselt artiklite kvaliteedis.

Wiki-süsteemide loomiseks on võrgust saadaval suur hulk tarkvara, millest suurem osa on vaba levikuga. Lisaks erinevatele infoesitusrakendustele on Wiki põhimõtteid hakatud rakendama ka teadustöös, meedias jm.

Web-based social networks

Ka tänase Facebooki juured viivad (Interneti mõistes) üsna kaugesse aega. Mõningaid nende funktsioone leiame juba varajastes meililistides ja Usenetis, veebiteenuste seas võib mainida näiteks 90-ndate esimesel poolel loodud Tripodi ja GeoCities't, mis võimaldasid ka nappide tehniliste oskustega inimesel luua endale kodulehekülje ning nõnda osaleda suuremas kogukonnas. Kümnendi lõpul hakkasid levima veebiteenused, mis võimaldasid kasutajal luua enda profiili ehk "virtuaalse nurgakese", Tänapäevastest võrgustikest oli esimene 2002. aastal avatud [1] (samal aastal avas Andrei Korobelnik ka Eestis esimese sellelaadse teenuse Rate.ee). Järgmisel aastal tulid MySpace ja LinkedIn ning veel aasta hiljem Orkut ja [2]. Viimasest kujunes selge turuliider (ehkki alguses oli näiteks Eestis Orkut populaarsem) ning alles Google Plus võib sellele lähiajal tõsisema väljakutse esitada.

Sedalaadi võrgustike plussiks on väga mitmekesine võimalustevalik eri tasanditel. Facebook võib olla vaid "virtuaalne visiitkaart" (kasutaja "on pildil", kuid aktiivselt ei osale, kuid täita ka ajaveebi, pildigalerii, foorumi, kampaaniamootori ja mitmeid teisi rolle. Sotsiaalvõrgustikke kasutatakse õppetöös, teadusuuringutes, poliitikas (viimase aja mitmeid ülestõuse eri paigus on nimetatud "Facebooki-revolutsioonideks") ja äris. Kindlasti aga tuleb arvestada ka tumedama poolega - Facebooki looja Mark Zuckerberg on ausalt öelnud, et tema teenuses ei ole privaatsusel kuigivõrd kohta.

Web 2.0

See termin on eeskätt populaarne just mitte-IT taustaga teadlaste keskel (sotsiaal- ja kasvatusteadused), samas ei puudu sel ka oma kriitikud. Web 2.0 kui "uuem ja parem veeb" (tegelikult mõeldakse mitte üksnes kitsalt veebi kui teenust, vaid ka muid seonduvaid internetiteenuseid) sisaldab levinud käsitluste järgi järgnevaid aspekte:

• Võrk (veeb) kui platvorm - kogu töö käib läbi veebilehitseja, mis asendab tervet rida varasemat spetsialiseeritud rakendustarkvara. Heaks näiteks on siin Google Docs & Spreadsheets.
• Dünaamilisus, pidev täienemine - võrgus olev materjal on pidevas edasiarenemises. Näiteid on palju, Wikipediast foorumite ja ajaveebideni.
• Osaluspõhisus, kaasatus, kogukond - võrgus oleva sisu tootmine on kogukondlik ettevõtmine, milles võib osaleda pea igaüks.
• Tehnoloogiad: XHTML, CSS, LAMP, AJAX, märgendamine, ajaveebid, RSS, wikid, foorumid.

Vabad loominguvaramud ja sotsiaalne tarkvara

Vaba tarkvara kui nähtus on juba üsna pika ajalooga, kuid 20. sajandi lõpu Interneti-buum ja "uue meedia" areng viis muuhulgas uute nähtuste tekkele, mille põhimõtted sarnanesid vaba tarkvara omadele, kuid mille valdkonnad olid hoopis mujal (teadus, kunst jt). "Sotsiaalset tarkvara" kui mõistet kasutatakse tihti kogu uue meedia tähenduses (tarkvara, mis lubab luua n.ö. virtuaalseid ruume), kuid kitsamas mõttes on seda kasutatud just eespoolmainitud uutlaadi nähtuste tähistamiseks. Ühe ühise nimetajana võib ka välja tuua senise intellektuaalomandi käsitluse kriisi - järjest enam inimesi jõudis järeldusele, et oma loominguga parimate tulemuste saavutamiseks ei ole selle iga hinna eest enda lauskontrolli all hoidmine kõige optimaalsem variant.

Creative Commons

2001. aastal pani ameerika jurist ja publitsist Lawrence Lessig, kes nägi senistes autorikaitse mehhanismides üha süvenevaid puudusi, aluse uutlaadi juriidilisele mehhanismile, mille nimeks sai Creative Commons. Eeskujuks olid sealjuures vaba tarkvara alustalad GNU Üldine Avalik Litsents (GPL) ja Vaba Dokumentatsiooni Litsents (http://en.wikipedia.org/wiki/GNU_Free_Documentation_License FDL), sealseid kogemusi muu loometegevuse (muusika, kirjanduse, kunsti) valda üle tuues loodi uut tüüpi litsentsid. CC'd nähakse üldiselt kui "mõistlikku kompromissi" senise karmi autorikaitse ja täiesti vabaks andmise vahel - üheks tunnuslauseks on "some rights reserved" (vrdl. senise autoriõiguse "all rights reserved"). CC pole üks litsents, vaid rühm eri vabadusastmetega litsentse, mille seast iga autor võib valida endale sobivaima (näiteks võib keelata oma loomingu kommertskasutuse).

Open Access

Teadustöö on traditsiooniliselt eeldanud eelnevaid teadmisi - iga uus teaduslik avastus, leiutis või teooria toetub paljude eelkäijate eeltööle. Nii muutus väga oluliseks eelnevate uurimistulemuste kättesaadavus - pikka aega eelkõige raamatukogude vahendusel, kuid hiljem tuli mängu ka Internet. XX sajandi lõpukümnenditel aga muutus teadusliku info avaldamine järk-järgult suureks äriks, kus peamist kasu lõikasid prestiižikate, kallite ja piiratud tiraažiga teadusajakirjade kirjastajad. Üha enam sai tekkida olukord, kus mõnegi vaese riigi või asutuse andekas teadlane ei saanud enda potentsiaali täiel määral realiseerida, kuna ta lihtsalt ei pääsenud olulisele infole ligi. Teisalt teenisid kirjastajad oma kasumit teadlaste töölt, mida aga sisuliselt finantseerib riik maksude kaudu.

Teadusinfo vaba kättesaadavust taotleva Open Access-liikumise üheks käimalükkajaks oli meil Eestiski tuntud George Soros, kes pani Budapestis aluse Open Access Initiative'ile. Tänaseks on OA põhimõtted kogumas üha laiemat kandepinda kogu maailmas.

Teema kokkuvõtteks

Nagu näha, on Internet ka selles vallas üsna mitmekesine ning kasulikku teavet annab koguda paljudest eri paikadest. Arvatakse, et sedalaadi vabalt kättesaadava info hulk kasvab tulevikus veelgi - tehnika areng muudab "igamehe ajakirjanduse" veelgi lihtsamaks ning hoo saavad sisse ka "koduste vahenditega" loodud raadiod ja telekanalid. Olukord, kus uue info levikut kontrollib kas riik või käputäis rikkaid inimesi, on loodetavasti jäämas minevikku. Nii et üha enam võib öelda, et ükski küsimus ei jää Internetis vastamata - kui osata seda õigest kohast küsida.

Some links

• BUSH, Vannevar. As We May Think. The Atlantic, July 1945
• Invisible Revolution: The Doug Engelbart Story
• Howard Rheingold
• SHEDDEN, D. New Media Timeline
• SHIRKY, C. Writings 1993 - 2006