Arendus- ja ärimudelid

Allikas: KakuWiki
Mine navigeerimisribaleMine otsikasti


Sissejuhatuseks

Tänases teemas on koos kaks väga suurt valdkonda, seega saab siit vaid üsna üldise ülevaate ja loodetavasti tõuke ise edasi uurida. Arendusmudelite ja tarkvaratehnika teemadest ei pääse mööda ükski tarkvaraarendaja, tänapäevane võrguäri aga paneb suuremat rõhku ka tarkvara ärimudelites orienteerumisele (dotcom'ide buum sajandivahetusel vaibus suures osas just nimelt seetõttu, et mõnd iseenesest huvitavat lahendust ei õnnestunud teenima panna). Mõlemast teemast aga tuleb igal juhul juttu ka edaspidi, siis aga juba eraldi kursustena.

Huvilistele võib edasiuurimiseks soovitada ka Inga Petuhhovi poolt läbiviidava Tallinna Ülikooli tarkvaratehnika kursuse materjale.

Arendusmudelid

Kujunemine

Tarkvaraarenduse protsesside kirjeldamine ulatub tagasi 60-ndatesse, mil hakati kirjeldama suurettevõtete äriprotsesse. Hiljem kujunes mõiste "süsteemiarenduse elutsükkel" (SDLC, millest tarkvara moodustab üle alajaotuse (laiemas mõttes infosüsteem võib sisaldada ka riistvara). Lihtsamal kujul kujutab see protsessiringi planeerimisest valmissüsteemide haldamiseni (vt skeemi Wikimedia Commonsis).

1968. aastal avaldas hollandi arvutiteadlane Edgar Dijkstra artikli "Go To -lause on kahjulik", millest sai alguse struktuurprogrammeerimine - nõue kirjutada programmikood nii, et puuduksid "hüpped" koodis edasi-tagasi ning kood oleks selgelt struktureeritud (valiku- ja korduslausete ning alamprogrammide abil). 1980. aastal loodi SSADM, mida võib pidada üheks esimeseks kirjapandud arendusmudeliks (vt ka kosemudelit allpool). 90-ndatel muutus valitsevaks objektorienteeritud programmeerimine, mis pärineb küll juba 60-ndatest (Simula, Smalltalk, CLOS, Object Pascal). Selle põhimõteteks olid andmete (data) ja meetodite/koodi (methods) selge eraldatus, modulaarsus ning taaskasutus. Enamik allpoolkirjeldatud tänastest arendusmeetoditest pärinevad 90-ndatest ja 2000-ndatest aastatest.

Märkus: täpsuse huvides tuleks programmeerimise põhiparadigmadest mainida ära ka loogiline (Prolog jt) ja funktsionaalne programmeerimine (Haskell jt). Nende käsitlemine jäägu aga juba programmeerimiskursustesse, kuna nad erinevad kõige levinumast imperatiivsest ehk käsupõhisest programmeerimisest üsna tublisti.

Kosemudel (waterfall)

Skeem Wikimedia Commonsis

Tavaarusaama jaoks ilmselt kõige lihtsam viis, kus arendus koosneb selgetest etappidest (sarnaselt SDLC-ga) ning iga etapp viiakse lõpule, enne kui järgmise juurde asutakse:

Analüüs -> Disain -> Arendus -> Testimine -> Hooldus

Selle mudeli eeliseks on tema lihtsus ja ülevaatlikkus. Protsess on jäigalt paigas ning iga etapi puhul on selgelt määratud selle tulemus ja üleminek järgmisse. Kosemudel sobib hästi väiksemate ülesannete lahendamiseks, kus nõuded on algusest peale selged ega muutu töö käigus.

Miinuseid on aga üksjagu - kui midagi läks algfaasis (näiteks disainis) valesti ja see selgub alles testimisel, on tagasi minna keeruline, seetõttu on see mudel riskantne. Praktiline tulemus (tarkvara) valmib alles tsükli lõpupoole. Kõige selle tõttu ei sobi see mudel projektidele, mis on pikad ja keerukad, eriti aga juhtudel, kus nõuded võivad töö käigus muutuda.

V-mudel

Skeem Wikimedia Commonsis

Selle mudeli puhul moodustab kosemudeli sarnane protsess V-tähe või parabooli ning lisaks mööda põhiahelat kulgevale protsessile toimub infovahetus ka samal horisontaalil olevate sammude vahel. Arendusfaas asub V põhjas, vasaku haru moodustab analüüs/disain ja parempoolse testimine, nii et testimise eri etappide tulemused saavad mõjutada disainifaasi etappe. Projekti alguses kogutakse tagasisidet projekti lõppastmelt ehk lõpptarbijatelt ning kohandatakse nõudmisi selle järgi.

Mudeli plussideks on sarnaselt kosemudeliga lihtsus ja selgus, võimalik on ajavõit (testid kavandatakse juba varem, enne arendust). Vigade avastamise võimalus eri sammude juures on suurem ja need ei kandu edasi järgmistesse sammudesse. Sarnaselt kosemudeliga sobib see mudel väiksemale ja selgete nõudmistega projektile.

Miinuseks on nagu kosemudelil selle jäikus ning tarkvara valmimine protsessi lõpupoole (ehkki testimine toimub algusest peale, ei kasutata varajasi prototüüpe). Kuna testimine toimub kogu protsessis, peab testidokumentatsioon pidevalt kajastama kõiki tehtavaid muudatusi.

Märkus: V-mudelist on tehtud erinevaid edasiarendusi (mitme V mudelid), aga nende kajastamine jäägu juba tarkvaraarhitektuuri ainetesse.

Järkjärguline mudel (incremental)

Skeem Wikimedia Commonsis

Selle mudeli puhul kasutatakse järkjärgulist, korduvat arendust (prototüüpimist), milles iga kordus on omaette, kosemudelit järgiv protsess. Iga järgmise sammuga täiendatakse nõudeid ning lõpptulemus loetakse saavutatuks siis, kui kõik nõuded on rahuldatud.

Siin on oluliseks plussiks võimalus jõuda töötava tarkvarani juba üsna varajases staadiumis. Algse, väiksema väljalaske saab kliendini viia kohe alguses ning alustada selle testimist (ka testimine on algse väiksema mahu juures lihtsam ning vead tulevad kiiremini välja).

Miinuseks on seevastu kogu protsessi suurem kulukus (sama ülesande korduv lahendamine). Samuti on vaja head planeerimist ja "suure pildi" nägemist kohe alguses, et väljalaskeid planeerida ja kohe alguses õige suund valida.

Kordustega ehk iteratiivne mudel =

Skeem Wikimedia Commonsis

Sarnaselt eelmisega on siin tegu samm-sammulise arendusega (mõnel juhul kombineeritaksegi neid kaht mudelit, samuti kasutatakse kordustega lähenemist ka agiilses arenduses). Iga kordusega läbitakse kogu tegevusteahel planeerimisest testimise ja hindamiseni, iga taktiga kaasajastatakse ka dokumentatsiooni ning tulemusi kajastatakse vastavas dokumendis (project control list). Selle meetodi eeliseks on pidev koostöö sihtgrupiga ning regulaarse tagasiside kogumine, mida kasutakse järgmise takti ettevalmistamisel. Vajaduse korral on võimalik ka kogu takti "nullimine" ja alustamine mingist varasemast punktist. Samas on see mudel iga takti osas üsna jäik ning ei sobi olukordades, kus nõuded võivad takti käigus muutuda.

Spiraalmudel

Skeem Wikimedia Commonsis (NB! see on mõne hinnangu järgi ebatäpne)

Selle mudeli puhul kasutatakse samuti tegevuste kordust, kuid eri tasemetel (keskelt väljapoole liikudes, iga keerd tähistab uut prototüüpi). Eri autorid kasutavad sektorite puhul eri arve ja nimetusi (näiteks mudeli autor Barry Boehm kasutab nelja jaotust - eesmärgid, riskihaldus, arendus/valideerimine ja planeerimine, mõned teised aga kasutatavad sektoritena arendustsükli etappe analüüsist hoolduseni). Selle mudeli eripäraks on riskide hindamine ja maandamine iga korduse/keeru (prototüübi) juures, mis aitab tagada kvaliteeti (ja prototüüpide näol jõuab tarkvara kliendini varajases staadiumis), kuid võib olla keerukas ja ressursimahukas - seetõttu peetakse seda mudelit sobivaks suuremahuliste projektide jaoks.

RAD ehk kiirarenduse mudel (rapid application development)

Skeem Wikimedia Commonsis (üks võimalik lähenemine)

See on kogum kosemudelist eristuvaid mudeleid, kus pannakse vähem rõhku planeerimisele ja rohkem paindlikule realisatsioonile. Sageli töötatakse eri lõikude kallal paralleelselt. Eeliseks on suurem paindlikkus, modulaarsus (taaskasutuse võimalus, samas algusest peale toimuv kokkusobitamine tagab reeglina hea koostöö) ja kiirus. Samas vajavad RAD-meetodid kogenud ja võimekat, hästi kokkumängivat ja selge rollijaotusega arendusmeeskonda ning nad sobivad ülesannetele, mida saab "juppideks jagada" ja mis ei ole üleliia suuremahulised.

Väledad ehk agiilsed mudelid

2001. aastal kohtusid Utah's 17 tarkvaraarendajat ning andsid välja "Agiilse manifesti", milles väljendati rida tõekspidamisi:

  • inimesed ja koostöö on olulisemad kui protsessid ja töövahendid (mõeldakse just reaalset koosviibimist ja koos programmeerimist)
  • töötav tarkvara on olulisem kui põhjalik dokumentatsioon
  • koostöö kliendiga on olulisem kui lepingutingimused (mõeldud on vajadust kaasata klient kogu protsessi, mitte vaid "telli ja maksa" stiilis)
  • muutustega kaasaminek on olulisem kui plaani järgimine

Kujunes rida erinevaid meetodeid ja mudeleid nagu

Agiilsete mudelite eeliseks peetakse tihedat suhtlust kliendiga, mis võimaldab kiireid täiendusi ja kohandumist nõudmistega. Miinuseks aga on peetud riski formaalse disaini ja dokumentatsiooni unarussejätmiseks, samuti on keeruline "suure pildi" tajumine projekti algfaasis (ning eriti hull on olukord siis, kui ka klient ei tea täpselt, mida tahab).

Parim meetod on puuduv meetod?

Tarkvaraarendajate hulgast võib leida ka neid, kelle jaoks kogu eespoolkirjeldatu on eluvõõras, pintsaklipslaste poolt pastakast väljaimetud jama. Sellist lähenemist on nimetatud ka "kauboiarenduseks" (cowboy coding) ehk "Code and fix"-lähenemiseks. http://typicalprogrammer.com/why-dont-software-development-methodologies-work/

Teemad

...

Allikad

Üldine arendusmudel:

FLOSS mudel: