Eetika ja IT: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: KakuWiki
Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Resümee puudub
Resümee puudub
 
(ei näidata sama kasutaja 14 vahepealset redaktsiooni)
3. rida: 3. rida:
=== Kas õige ja vale pole sama kui vanasti? ===
=== Kas õige ja vale pole sama kui vanasti? ===


Eetika klassikalises tähenduses kirjeldab reegleid ja standardeid, mis käsitlevad üksikisiku käitumist teiste suhtes. Ühelt poolt on enamik n.ö. kuldreegleid samad ka internetiajastul, teisalt aga on see lisanud juurde ka rea uusi eetilisi küsimusi, millest mõned panevad ka varasemaid arusaamu ümber hindama (kõik "intellektuaalomandisse" puutuv on siin heaks näiteks).
Eetika klassikalises tähenduses kirjeldab reegleid ja standardeid, mis käsitlevad üksikisiku käitumist teiste suhtes. Ühelt poolt on enamik n.ö. kuldreegleid samad ka internetiajastul, teisalt aga on see lisanud juurde ka rea uusi eetilisi küsimusi, millest mõned panevad ka varasemaid arusaamu ümber hindama (kõik "intellektuaalomandisse" puutuv on siin heaks näiteks). Võiksime näiteks kujutada ette, kuidas esitame mõned küsimused mõnele kuulsale antiiktargale - ta vastab kergesti ära need, mis käivad tema tuntud maailma kohta, aga mis on spämm, trollimine või "Nigeeria kiri"...?


Või on see taas üks torm veeklaasis...? Vist mitte, kuna Internet on (nagu oleme korduvalt maininud) mitte üksnes kastid ja kaablid, vaid ka inimesed. See on ilmselt suurim kogukond, kus füüsiliselt teineteisest tuhandeid kilomeetreid eemal elavad inimesed saavad ometi otseselt üksteist mõjutada. Ja nagu oleme juba korduvalt näinud: ilma teatava "kriitilise eetikamassita" saame küberruumi asemel lollidemaa.
Või on see taas üks torm veeklaasis...? Vist mitte, kuna Internet on (nagu oleme korduvalt maininud) mitte üksnes kastid ja kaablid, vaid ka inimesed. See on ilmselt suurim kogukond, kus füüsiliselt teineteisest tuhandeid kilomeetreid eemal elavad inimesed saavad ometi otseselt üksteist mõjutada. Ja nagu oleme juba korduvalt näinud: ilma teatava "kriitilise eetikamassita" saame küberruumi asemel lollidemaa.
12. rida: 12. rida:
=== Lai valdkond ===
=== Lai valdkond ===


Herman Tavani räägib enda raamatus "Ethics and Technology"  "kübereetikast" (''cyberethics''), kuna jõuab samale järeldusele kui eespooltoou - "arvutieetika" ja isegi "internetieetika" ei too piisavalt välja inimest tehnoloogia taga. Tavani järgi võib kübereetikat vaadelda eri vaatenurkadest, näiteks
Herman Tavani räägib enda raamatus "Ethics and Technology"  "kübereetikast" (''cyberethics''), kuna jõuab samale järeldusele kui eespooltoodu - "arvutieetika" ja isegi "internetieetika" ei too piisavalt välja inimest tehnoloogia taga. Tavani järgi võib kübereetikat vaadelda eri vaatenurkadest, näiteks
* '''IT''' - eetilised väljakutsed, mis tulenevad uue tehnoloogia kasutuselevõtust
* '''IT''' - eetilised väljakutsed, mis tulenevad uue tehnoloogia kasutuselevõtust
* '''filosoofia''' - tehnoloogiaga seotud eetikaküsimuste nägemine suuremas, "suure pildi" kontekstis
* '''filosoofia''' - tehnoloogiaga seotud eetikaküsimuste nägemine suuremas, "suure pildi" kontekstis
* '''ühiskonna- ja käitumisteadused''' - uute tehnoloogiate mõju hindamine ühiskondlikele institutsioonidele ja eri ühiskonnagruppidele
* '''ühiskonna- ja käitumisteadused''' - uute tehnoloogiate mõju hindamine ühiskondlikele institutsioonidele ja eri ühiskonnagruppidele
* '''infoteadused''' - probleemid senise "intellektuaalomandi" käsitlusega, aga ka tsensuuri ja sõnavabaduse teemad küberruumis.
* '''infoteadused''' - probleemid senise "intellektuaalomandi" käsitlusega, aga ka tsensuuri ja sõnavabaduse teemad küberruumis.


Tavani sõnastab ka kolm võimalikku lähenemist:
Tavani sõnastab ka kolm võimalikku lähenemist:
26. rida: 25. rida:




== Various approaches to ethics ==
=== Mõned eri lähenemised eetikale ===


Michael J. Quinn mainib oma raamatus "Ethics for the Information Age" erinevaid eetilisi käsitlusi, mida infoühiskond võib kasutada:
Michael J. Quinn mainib oma raamatus "Ethics for the Information Age" erinevaid eetilisi käsitlusi, mida infoühiskond võib kasutada:


 
* '''Subjektiivne relativism''' (moraalirelativism) - kui relativism üldiselt eitab universaalsete moraalinormide olemasolu, siis subjektiivne relativism väidab, et igal üksikisikul on omaenda "õige ja vale".
* '''Subjektiivne relativism''' - kui relativism üldiselt eitab universaalsete moraalinormide olemasolu, siis subjektiivne relativism väidab, et igal üksikisikul on omaenda "õige ja vale".
* '''Kultuurirelativism''' - selle arusaama järgi peegeldavad "õige" ja "vale" ühiskonna moraalseid tõekspidamisi, mis aga võivad muutuda nii ajas (eri ajastud) kui ruumis (eri asukohad).
* '''kultuurirelativism''' - selle arusaama järgi peegeldavad "õige" ja "vale" ühiskonna moraalseid tõekspidamisi, mis aga võivad muutuda nii ajas (eri ajastud) kui ruumis (eri asukohad).
* '''Jumaliku käsu teooria''' - kolme suure raamatureligiooni (judaism, kristlus ja islam) teooriana põhineb "õige" ja "vale" Jumala tahtel ja käsul, mis on pühakirja vormis edasi antud.
* '''Jumaliku käsu teooria''' - kolme suure raamatureligiooni (judaism, kristlus ja islam) teooriana põhineb "õige" ja "vale" Jumala tahtel ja käsul, mis on pühakirja vormis edasi antud.
* '''Eetiline egoism''' - üheks ehedamaks näiteks on [http://en.wikipedia.org/wiki/Ayn_rand Ayn Randi] romaanid. Selle järgi on pikaajaline isiklik kasu "õige" ainsaks kriteeriumiks. Ühe inimsuhete põhiprintsiibina nähakse vahetuskaupa - nii ei välista eetiline egoism ka teiste aitamist, aga seda peetakse arukaks vaid mõlemapoolse kasu korral.
* '''Eetiline egoism''' - üheks ehedamaks näiteks on [http://en.wikipedia.org/wiki/Ayn_rand Ayn Randi] romaanid. Selle järgi on pikaajaline isiklik kasu "õige" ainsaks kriteeriumiks. Ühe inimsuhete põhiprintsiibina nähakse vahetuskaupa - nii ei välista eetiline egoism ka teiste aitamist, aga seda peetakse arukaks vaid mõlemapoolse kasu korral.
* '''Kantiaanlus''' - selle aluseks on saksa filosoof [http://en.wikipedia.org/wiki/Immanuel_Kant Immanuel Kant], kes püüdis sõnastada üldist eetikamudelit, mis määraks üleüldise käitumiskoodeksi. Kanti kategooriline imperatiiv on olemas kahes vormis:
* '''Kantiaanlus''' - selle aluseks on saksa filosoof [http://en.wikipedia.org/wiki/Immanuel_Kant Immanuel Kant], kes püüdis sõnastada üldist eetikamudelit, mis määraks üleüldise käitumiskoodeksi. Kanti kategooriline imperatiiv on olemas kahes vormis:
*# autonoomia printsiip - tegutse nii, et kohtled iga ratsionaalse olendi tahet kui universaalse seaduse andjat.
*# autonoomia printsiip - tegutse nii, et kohtled iga ratsionaalse olendi tahet kui universaalse seaduse andjat.
*# eesmärkide pritsiip - tegutse nii, et sa kohtleksid iseend ning teisi inimesi mitte ainult vahendina, vaid ühtlasi ka kui eesmärki.
*# eesmärkide printsiip - tegutsen nii, et sa kohtleksid iseend ning teisi inimesi mitte ainult vahendina, vaid ühtlasi ka kui eesmärki.
* '''Act Utilitarianism''' - defined by English philosophers [http://en.wikipedia.org/wiki/Jeremy_Bentham Jeremy Bentham] and [http://en.wikipedia.org/wiki/John_Stuart_Mill John Stuart Mill], this theory takes the Principle of Utility (or the Greatest Happiness Principle) as its starting point: "An action is right (or wrong) to the extent that it increases (or decreases) the total happiness of affected parties.". Note that according to this approach, good things can result also from bad motives and vice versa.
* '''Teoutilitarism ehk otsene utilitarism''' - inglise filosoofide [http://en.wikipedia.org/wiki/Jeremy_Bentham Jeremy Benthami] and [http://en.wikipedia.org/wiki/John_Stuart_Mill John Stuart Milli] teooria lähtub kasulikkuse (ehk maksimaalse õnne) põhimõttest: tegu on õige siis, kui selle tagajärjeks on kõigi osapoolte jaoks vähemalt niisama palju hüvet kui mis tahes mõeldaval alternatiivil (seega peaksime sooritama teo, mis toob summaarselt kõige rohkem kasu). Tähelepanuks: selle arusaama järgi võib head teha ka halbadel motiividel ja vastupidi.
* '''Rule Utilitatianism''' - here, the Principle of Utility is applied to rules rather than actions: it states that we need a set of moral rules that would lead to the maximum increase of total happiness if followed by everyone. While it is also rule-based like Kant's approach, it differs from the latter greatly in that utilitarianism focuses on results, while motives are more important to Kant.
* '''Reegliutilitarism ehk kaudne utilitarism''' - siin rakendatakse kasulikkuse põhimõtet mitte tegudele, vaid reeglitele: teo õigsust selle reegli õigsuse kaudu, mida see tegu järgib. Õiged moraalireeglid on aga need, mille võtmine moraalikoodeksisse toob (kõigile osapooltele summaarselt) rohkem kasu kui teiste võimalike reeglite võtmine. See sarnaneb mõneti Kanti arusaamaga, ent erinevalt Kantist on suurem rõhuasetus teo tulemusel, Kantil aga teo motiividel.
* '''Social Contract Theory''' - first defined by [http://en.wikipedia.org/wiki/Thomas_Hobbes Thomas Hobbes] and further developed by [http://en.wikipedia.org/wiki/John_Locke John Locke] and [http://en.wikipedia.org/wiki/Jean-Jacques_Rousseau Jean-Jacques Rousseau], this theory strives to define a set of rational rules which would be found reasonable by all rational people (if everyone follows them). For example, driving on the right (or left, depending on the country) could be an example of such a rule.
* '''Ühiskondliku leppe teooria''' sõnastas esmalt [http://en.wikipedia.org/wiki/Thomas_Hobbes Thomas Hobbes] teoses "Leviaatan" ja seda täiendasid hiljem [http://en.wikipedia.org/wiki/John_Locke John Locke] ja [http://en.wikipedia.org/wiki/Jean-Jacques_Rousseau Jean-Jacques Rousseau]. Selle teooria järgi tuleks sõnastada selline hulk reegleid, mis tunduvad arukad kõigile osapooltele (nii järgitakse neid vabatahtlikult). Näiteks autoga sõitmine paremal (või mõnel maal vasakul) pool teed on üks selline põhimõte - kõik sõidavad õigel pool mitte hirmust politsei ees, vaid vältimaks segadust ja võimalikku avariid.
* '''Rawls' Theory of Justice''' by [http://en.wikipedia.org/wiki/John_Rawls John Rawls] has two main points:  
* '''[http://en.wikipedia.org/wiki/John_Rawls John Rawlsi] õigluse teooria''' lähtub kahest eeldusest:  
*# Every person has a 'fully adequate' set of rights and liberties, he/she must recognize the same for other people.
*# Igaühele antakse täielik ja küllaldane hulk õigusi ja vabadusi, kuid ta peab neid tunnustama ka teiste juures.
*# All inequalities must satisfy two conditions: a) the related social positions must be fairly accessible for everyone (e.g. via access to education), and b) they must follow the difference principle, being the most beneficial to the least-advantaged members of society (e.g. via a graduated income tax).
*# Igasugune ebavõrdsus peab alluma kahele tingimusele: a) vastavad ühiskondlikud positsioonid peavad olema mõistlikul viisil kättesaadavad kõigile (näiteks hariduse omandamise teel) ja b) nad peavad aitama erisusi vähendada, andes eelise ühiskonna nõrgematele liikmetele (hea näide on astmeline tulumaks).
 
 
=== Peamised probleemivaldkonnad ===
 
Senised eetikateooriad on sattunud kõige rohkemate probleemide otsa kolme suure tehnoloogiaga seotud valdkonna käsitlemisel: loovuse ees tasumine (parim näide on kogu autoriõiguste temaatika), privaatsus ning tsensuur. Kui kahele viimasele on IT-ajastul lisandunud rida uusi aspekte, siis esimene seisab silmitsi võib-olla kõige radikaalsemata muutustega. Lisaks on suured küsimused olemas ka digitaalse lõhe (ehk olukord, kus osa maailmast on "kaabli otsas", osa aga mitte ning viimased jäävad seeläbi ka muus ebasoodsamasse seisu), andmeturbe jms eetika ning kindlasti on uue eetilise mõõtme toonud kaasa ka sotsiaalmeedia (enam ei ole ajakirjandus vaid kutseliste reporterite ja õppinud ajakirjanike pärusmaa).
 
Lisaks on tekkinud hulk täiesti uusi eetilisi küsimusi. Heaks näiteks on võrgudomeenide hõivamine (''domain squatting''') - ostetakse domeene kokku hulgi (lootes, et keegi hiljem sealt midagi vajab ja selle saab kasuga maha müüa) või üritatakse näpata domeen ära mõne konkreetse osapoole eest (jällegi lootes selle hiljem kallilt maha müüa). Teisel juhul reageerivad tänased seadused juba üsna hästi ning pahatahtlikult registreeritud domeen läheb "õigustatud" omanikule (näiteks võtab Coca-Cola tõenäoliselt ära kokakoola.ee). Siiski on siin olemas nii identiteedivarguse kui väiksemat sorti väljapressimise risk.
 
 
=== Pooltühi või pooltäis? ===
 
Ühe hea näitena eetilise hinnangu mitmetivõetavuse kohta võib tuua 2000. aastast, mil ungarlane Attila Krajci sõnastas rea internetiohte (nendest on lähemalt räägitud Pinteri infoühiskonna õpikus). Kõigile neile aga annab leida positiivse vaate. Näiteks
* Usaldatavus: “sa ei tea iial, kes teisel pool on”, AGA “sa saad suhelda valge lehena, ilma varasema taagata”
* Autentsus: “netis leiduv ei pruugi olla usaldusväärne”, AGA “sa saad lähtuda infost, mitte välisest autoriteedist”
* Reaalsuskadu: “liiga kaua netis istudes kaob reaalsustaju”, AGA “vahel aitab just kübermaailm inimesel avaneda”
* Võõrandumine: “netisõltlased võõrduvad teistest inimestest”, AGA “vahel on see põgenemistee”
* Identiteedikadu: “sa võid olla kes iganes, kuni sa ise enam ei tea, kes sa oled”, AGA “sa võid mängida keda iganes ja jääda iseendaks”
* Agressioon: “arvutimängud muudavad vägivaldseks”, AGA “mängud võivad õpetada väga erinevaid asju”
* Äärmused: “Internetis on pornograafia, pedofiilid ja ajupesijad”, AGA “vahel peab valet nägema, et tõde ära tunda”
* Vaesestuv suhtlus: “Internet ei võimalda kogu suhtlusspektri kasutamist”, AGA “Internetisuhtlus lisab uusi suhtlusvõimalusi, ka näiliselt teatud kanaleid ära lõigates”
* Infoudu: “inimene eksib tohutusse infomassi ära”, AGA “tekivad täiesti uued võimalused infouputusest vajaliku leidmiseks”
 
Otseselt ei saa niisiis öelda, et ühel on õigus ja teisel mitte. Sama lähenemist kasutab ka Stephen Northcutt enda "IT eetika käsiraamatus", kirjeldades suurt hulka erinevaid eetilisi dilemmasid ning andes neile kaks täiesti eri vaatenurkadest vastust.


== The big three of unsolved problems ==
Pinteri raamatus on kirjeldatud ka kaht lähenemist infotehnoloogiale - tehnofiilset ja tehnofoobset. Esimene näeb Internetis omalaadset "küber-Ateenat" (klassikalises antiikses mõttes) - vanakreeka agoraa ehk rahvakogunemise saab korraldada veel efektiivsemalt küberruumis, see aga viib edasi otsedemokraatiat ja vaba ühiskonda. Teine aga usub, et tulemuseks on paratamatult Orwelli "1984" sarnane jälgimisühiskond, kus kõikjal passib Suur Vend - ning kui tehnoloogia peaks piisavalt arenema, võib masinatel tekkida küsimus inimkonna otstarbekusest ("Mr Anderson - te olete viirus!").


Traditional ethical norms face most problems in regulating three large fields related to the new technologies - compensating creativity (most evident in copyright), privacy and censorship (thus falling into the philosophical ethics category in Tavani's classification above). While the latter two face a lot of new aspects, the former is experiencing a more radical reconsideration (we will discuss it deeper in our later sessions).
Keskteed nende kahe äärmuse vahel on otsitud sageli, üheks huvitavaks algatuseks oli [http://www.technorealism.org "tehnorealismi" liikumine], mis sai alguse 1998. aastal samanimelisest manifestist. Nende ideed olid erineva kaaluga (üks kommentaar ja kriitika: http://www.zpub.com/aaa/techreal.html), pealegi pärines liikumine "ajast enne Facebooki" (laiemas mõttes), kuid sellist tasakaalustavat jõudu oleks ka tänasesse maailma tarvis.


In addition, some totally new ethical problems can be found. A good example is domain squatting - registering domain names that refer to some entity (e.g. estonia.com or ibmestonia.net) and suggesting the potential reference to "buy it out". On the one hand, it is sometimes a fair game: in principle, everybody is equal in registering new domains. On the other hand, it is even a twofold problem - an identity theft as well as a milder kind of extortion.


== Four phases of development of the cyberethics ==
=== Kübereetika arengu faasid Tavani järgi ===


Tavani's phases of cyberethics are somewhat overlapping with the computer generations defined by the history of technology. The starting point in the 1940s and its rather different reality is illustrated by Tavani quoting the anecdotal "The world needs only four computers" (in some variants, the number is five or six; the author is unclear, but sometimes it is assigned to [[wikipedia:en:Thomas_J._Watson|Thomas J. Watson]], the CEO of IBM these days).
Herman Tavani sõnastatud kübereetika faasid langevad osaliselt kokku arvutustehnika põlvkondadega IT ajaloos. 1940. aastatesse paigutatud lähtekohta ja tollase olukorra suurt erinevust tänapäevast illustreerib Tavani legendaarse, vahel IBM-i peadirektorile Thomas J. Watsonile omistatud lausega "Maailm vajab kõige enam nelja arvutit" (mõnes versioonis mainitakse viit või kuut).


=== Phase I ===
==== 1. faas ====


1950s/60s. Standalone mainframe computers. First attempts in AI lead to related ethical questions:
1950.-60. aastad - eraldiseisvad (ilma võrguta) suurarvutid. Esimesed katsetused tehisintellekti vallas viivad esimeste eetiliste küsimusteni:
* Can machines think? If so, should we develop a thinking machine?
* Kas masinad suudavad mõelda? Kui jah, kas peaksime ehitama mõtleva masina?
* If machines can be intelligent, what does it mean to be human?
* Kui masinad võivad olla intelligentsed, siis mida tähendab olla inimene?


Advent of privacy concerns: fears of the Big Brother, huge centralised databases
Juba sellest ajast tuleb esile ka privaatsuse küsimus - eeskätt Suure Venna ja suurte andmebaaside näol.


=== Phase II ===
==== 2. faas ====


1970s/80s. Emergence of commercial sector, birth of networking (WAN & LAN). Ethical questions:
1970.-80. aastad - ärisektori tõus, võrkude leviku algus (koht- ja laivõrgud). Peamised eetilised küsimused:
* personal privacy (as in previous, but now with networking/commerce aspect added)
* isiku privaatsus (nagu eelmises faasis, kuid lisanduvad võrgu- ja äriaspekt).
* (the so-called) IP - or rather, illegal propagation and duplication
* esile kerkib "intellektuaalomand" ehk probleemid ebaseadusliku paljundamisega.
* computer crime - disruption and breaking-in
* alguse saab arvutikuritegevus - esmalt küberhuligaansuste (segamine, "käkikeeramine") ja loata ringikolamise vormis.


=== Phase III ===
==== 3. faas ====


1990-present. The Web era. Added ethical questions:
Alates 1990. aastast tänaseni - veebiajastu. Lisanduvad:
* free speech
* sõnavabadus
* anonymity
* anonüümsus
* jurisdiction
* seadusandlus
* trust
* usaldus
* public vs private information
* avalik ''versus'' erainfo


=== Phase IV ===
==== 4. faas ====


Present to near future. Convergence of technologies. Ubicomp, smart objects, ambient intelligence, microchips, bioinformatics, in the future also nanocomputing.
Lähitulevik - tehnoloogiate koondumine, lausandmetöötlus, arukad esemed ja objektid, kiibid, bioinformaatika, ilmselt ka nanoarvutid.


== Morally transparent vs morally opaque technology ==


While the cyberethics can often be descriptive (without giving judgment; as opposed to normative, which judges the situation as right or wrong), there are places where normative ethics comes into play. In some cases, the ability to use normative ethics depends on the technology itself:
=== Tehnoloogia moraalne läbipaistvus ===


# '''Transparent''' - everything can be understood, users are aware of both the technology (at least in general level) and moral implications (e.g. phone tapping)
Kübereetika on sageli kirjeldav (hoidub hinnangu andmisest), mitte normatiivne (hindab olukorda/tegu õigeks või vääraks). Siiski on ka normatiivse eetika jaoks oma koht, mõnel juhul sõltub eetika normatiivsus ka tehnoloogiast endast:
# '''Opaque with known features''' - users are aware of the technology but do not understand moral implications (e.g. search engine)
* '''Läbipaistev''' - kõik on arusaadav, kasutajad mõistavad nii tehnoloogiat (vähemalt üldtasemel) kui moraalseid valikuid (näiteks telefonivõrk ja selle pealtkuulamise eetilisus).
# '''Opaque with unknown features''' - users are not aware of the features that have moral implications (data mining tools)
* '''Läbipaistmatu, tuntud omadused''' - kasutajad mõistavad tehnoloogia üldpõhimõtteid, kuid ei pruugi tajuda moraalseid valikuid (näiteks Google).
* '''Läbipaistmatu, tundmatud omadused''' - kasutajad ei taju mingeid moraalseid kaalutlusi (näiteks nutistu ehk IoT).




== References ==
=== Kas eetika tuleks koodeksina kirja panna ===


Mõned arvavad, et see on bürokraatlik ajaraisk - kuid samas on samamoodi kirja pandud ka ettevõtte sisekorraeeskirjad, turvareeglistik ning mitmed teised dokumendid. Lisaks juriidilisele staatusele aitab selline dokument ka leida sobivaid inimesi (kohe alguses eetikakoodeksiga mittenõustuja ilmselt ei olegi sobiv inimene), ka aitab juba sedalaadi dokumendi koostamisprotsess ise selles sisalduvaid ideid levitada, tutvustada ja läbi vaielda. 
Ühe suurfirma eetikakoodeksi näitena võib tuua [http://www.ibm.com/ibm/responsibility/policy2.shtml IBM'i oma].
=== Kokkuvõtteks ===
Eetika ei ole oma olemuselt muutunud ka infoajastul, ent lisandunud on terve rida uusi küsimusi ning mõningaid asju on hakatud vaatama
uue nurga alt. Selle valdkonnaga aga on vaja tegelda, kuna IT kõikehõlmavuse tõttu mõjutavad siin tehtavad eetilised valikud oluliselt ka paljusid teisi valdkondi (eriti neid, kus esialgu on tehnoloogia laiemale avalikkusele läbipaistmatu). Seetõttu tasub peamisi eetilisi lähtekohti ka jätkuvalt kirja panna.
=== Viited ===
* HIMANEN, Pekka. The Hacker Ethic and the Spirit of the Information Age. Random House Inc. New York, 2001.
* NORTHCUTT, Stephen. IT Ethics Handbook: Right and Wrong for IT Professionals. Syngress 2004
* PINTER, Robert (ed). Information Society: Coursebook. Gondolat - Ǔj Mandǎtum 2008.
* QUINN, Michael J. Ethics for the Information Age. International Edition. 5th ed. Pearson 2012
* TAVANI, Herman T. Ethics & Technology: Ethical Issues in an Age of Infomation and Communication Technology. John Wiley & Sons, Danvers 2007.
* TAVANI, Herman T. Ethics & Technology: Ethical Issues in an Age of Infomation and Communication Technology. John Wiley & Sons, Danvers 2007.
* QUINN, Michael J. Ethics for the Information Age. International Edition. 5th ed. Pearson 2012

Viimane redaktsioon: 3. detsember 2016, kell 21:27


Kas õige ja vale pole sama kui vanasti?

Eetika klassikalises tähenduses kirjeldab reegleid ja standardeid, mis käsitlevad üksikisiku käitumist teiste suhtes. Ühelt poolt on enamik n.ö. kuldreegleid samad ka internetiajastul, teisalt aga on see lisanud juurde ka rea uusi eetilisi küsimusi, millest mõned panevad ka varasemaid arusaamu ümber hindama (kõik "intellektuaalomandisse" puutuv on siin heaks näiteks). Võiksime näiteks kujutada ette, kuidas esitame mõned küsimused mõnele kuulsale antiiktargale - ta vastab kergesti ära need, mis käivad tema tuntud maailma kohta, aga mis on spämm, trollimine või "Nigeeria kiri"...?

Või on see taas üks torm veeklaasis...? Vist mitte, kuna Internet on (nagu oleme korduvalt maininud) mitte üksnes kastid ja kaablid, vaid ka inimesed. See on ilmselt suurim kogukond, kus füüsiliselt teineteisest tuhandeid kilomeetreid eemal elavad inimesed saavad ometi otseselt üksteist mõjutada. Ja nagu oleme juba korduvalt näinud: ilma teatava "kriitilise eetikamassita" saame küberruumi asemel lollidemaa.

"Interneti sitasurm" on kõige tõenäolisem siis, kui ebaeetilisus võimust võtab. Paralleel tavaeluga: nii nagu mõned sotsiopaatidest ärimehed ja poliitikud võivad isikliku kasu nimel teha keskkonnale suurt kahju, nii võivad seda teha ka võrgus leiduvad "alamad eluvormid" (kasutades klassikalist häkkeriterminit) - spämmerid, petised ja muud sedasorti tegelased.


Lai valdkond

Herman Tavani räägib enda raamatus "Ethics and Technology" "kübereetikast" (cyberethics), kuna jõuab samale järeldusele kui eespooltoodu - "arvutieetika" ja isegi "internetieetika" ei too piisavalt välja inimest tehnoloogia taga. Tavani järgi võib kübereetikat vaadelda eri vaatenurkadest, näiteks

  • IT - eetilised väljakutsed, mis tulenevad uue tehnoloogia kasutuselevõtust
  • filosoofia - tehnoloogiaga seotud eetikaküsimuste nägemine suuremas, "suure pildi" kontekstis
  • ühiskonna- ja käitumisteadused - uute tehnoloogiate mõju hindamine ühiskondlikele institutsioonidele ja eri ühiskonnagruppidele
  • infoteadused - probleemid senise "intellektuaalomandi" käsitlusega, aga ka tsensuuri ja sõnavabaduse teemad küberruumis.

Tavani sõnastab ka kolm võimalikku lähenemist:

  • kutse-eetika - peamiselt arvuti-, tehnika- ja infoteaduste vaade küsimustele nagu professionaalsus, erialane vastutus, riskid, ohutus ja töökindlus, erinevad käitumiskoodeksid jne
  • filosoofiline eetika - filosoofiline ja juriidiline vaade: privaatsus, anonüümsus, autoriõigused, sõnavabadus jne
  • kirjeldav eetika - sotsiaalteaduste vaade: tehnoloogia mõju ühiskonna institutsioonidele (riik, haridussfäär jne) ja erinevatele ühiskonnagruppidele (soo, vanuse, rahvuse jne järgi).


Mõned eri lähenemised eetikale

Michael J. Quinn mainib oma raamatus "Ethics for the Information Age" erinevaid eetilisi käsitlusi, mida infoühiskond võib kasutada:

  • Subjektiivne relativism (moraalirelativism) - kui relativism üldiselt eitab universaalsete moraalinormide olemasolu, siis subjektiivne relativism väidab, et igal üksikisikul on omaenda "õige ja vale".
  • Kultuurirelativism - selle arusaama järgi peegeldavad "õige" ja "vale" ühiskonna moraalseid tõekspidamisi, mis aga võivad muutuda nii ajas (eri ajastud) kui ruumis (eri asukohad).
  • Jumaliku käsu teooria - kolme suure raamatureligiooni (judaism, kristlus ja islam) teooriana põhineb "õige" ja "vale" Jumala tahtel ja käsul, mis on pühakirja vormis edasi antud.
  • Eetiline egoism - üheks ehedamaks näiteks on Ayn Randi romaanid. Selle järgi on pikaajaline isiklik kasu "õige" ainsaks kriteeriumiks. Ühe inimsuhete põhiprintsiibina nähakse vahetuskaupa - nii ei välista eetiline egoism ka teiste aitamist, aga seda peetakse arukaks vaid mõlemapoolse kasu korral.
  • Kantiaanlus - selle aluseks on saksa filosoof Immanuel Kant, kes püüdis sõnastada üldist eetikamudelit, mis määraks üleüldise käitumiskoodeksi. Kanti kategooriline imperatiiv on olemas kahes vormis:
    1. autonoomia printsiip - tegutse nii, et kohtled iga ratsionaalse olendi tahet kui universaalse seaduse andjat.
    2. eesmärkide printsiip - tegutsen nii, et sa kohtleksid iseend ning teisi inimesi mitte ainult vahendina, vaid ühtlasi ka kui eesmärki.
  • Teoutilitarism ehk otsene utilitarism - inglise filosoofide Jeremy Benthami and John Stuart Milli teooria lähtub kasulikkuse (ehk maksimaalse õnne) põhimõttest: tegu on õige siis, kui selle tagajärjeks on kõigi osapoolte jaoks vähemalt niisama palju hüvet kui mis tahes mõeldaval alternatiivil (seega peaksime sooritama teo, mis toob summaarselt kõige rohkem kasu). Tähelepanuks: selle arusaama järgi võib head teha ka halbadel motiividel ja vastupidi.
  • Reegliutilitarism ehk kaudne utilitarism - siin rakendatakse kasulikkuse põhimõtet mitte tegudele, vaid reeglitele: teo õigsust selle reegli õigsuse kaudu, mida see tegu järgib. Õiged moraalireeglid on aga need, mille võtmine moraalikoodeksisse toob (kõigile osapooltele summaarselt) rohkem kasu kui teiste võimalike reeglite võtmine. See sarnaneb mõneti Kanti arusaamaga, ent erinevalt Kantist on suurem rõhuasetus teo tulemusel, Kantil aga teo motiividel.
  • Ühiskondliku leppe teooria sõnastas esmalt Thomas Hobbes teoses "Leviaatan" ja seda täiendasid hiljem John Locke ja Jean-Jacques Rousseau. Selle teooria järgi tuleks sõnastada selline hulk reegleid, mis tunduvad arukad kõigile osapooltele (nii järgitakse neid vabatahtlikult). Näiteks autoga sõitmine paremal (või mõnel maal vasakul) pool teed on üks selline põhimõte - kõik sõidavad õigel pool mitte hirmust politsei ees, vaid vältimaks segadust ja võimalikku avariid.
  • John Rawlsi õigluse teooria lähtub kahest eeldusest:
    1. Igaühele antakse täielik ja küllaldane hulk õigusi ja vabadusi, kuid ta peab neid tunnustama ka teiste juures.
    2. Igasugune ebavõrdsus peab alluma kahele tingimusele: a) vastavad ühiskondlikud positsioonid peavad olema mõistlikul viisil kättesaadavad kõigile (näiteks hariduse omandamise teel) ja b) nad peavad aitama erisusi vähendada, andes eelise ühiskonna nõrgematele liikmetele (hea näide on astmeline tulumaks).


Peamised probleemivaldkonnad

Senised eetikateooriad on sattunud kõige rohkemate probleemide otsa kolme suure tehnoloogiaga seotud valdkonna käsitlemisel: loovuse ees tasumine (parim näide on kogu autoriõiguste temaatika), privaatsus ning tsensuur. Kui kahele viimasele on IT-ajastul lisandunud rida uusi aspekte, siis esimene seisab silmitsi võib-olla kõige radikaalsemata muutustega. Lisaks on suured küsimused olemas ka digitaalse lõhe (ehk olukord, kus osa maailmast on "kaabli otsas", osa aga mitte ning viimased jäävad seeläbi ka muus ebasoodsamasse seisu), andmeturbe jms eetika ning kindlasti on uue eetilise mõõtme toonud kaasa ka sotsiaalmeedia (enam ei ole ajakirjandus vaid kutseliste reporterite ja õppinud ajakirjanike pärusmaa).

Lisaks on tekkinud hulk täiesti uusi eetilisi küsimusi. Heaks näiteks on võrgudomeenide hõivamine (domain squatting') - ostetakse domeene kokku hulgi (lootes, et keegi hiljem sealt midagi vajab ja selle saab kasuga maha müüa) või üritatakse näpata domeen ära mõne konkreetse osapoole eest (jällegi lootes selle hiljem kallilt maha müüa). Teisel juhul reageerivad tänased seadused juba üsna hästi ning pahatahtlikult registreeritud domeen läheb "õigustatud" omanikule (näiteks võtab Coca-Cola tõenäoliselt ära kokakoola.ee). Siiski on siin olemas nii identiteedivarguse kui väiksemat sorti väljapressimise risk.


Pooltühi või pooltäis?

Ühe hea näitena eetilise hinnangu mitmetivõetavuse kohta võib tuua 2000. aastast, mil ungarlane Attila Krajci sõnastas rea internetiohte (nendest on lähemalt räägitud Pinteri infoühiskonna õpikus). Kõigile neile aga annab leida positiivse vaate. Näiteks

  • Usaldatavus: “sa ei tea iial, kes teisel pool on”, AGA “sa saad suhelda valge lehena, ilma varasema taagata”
  • Autentsus: “netis leiduv ei pruugi olla usaldusväärne”, AGA “sa saad lähtuda infost, mitte välisest autoriteedist”
  • Reaalsuskadu: “liiga kaua netis istudes kaob reaalsustaju”, AGA “vahel aitab just kübermaailm inimesel avaneda”
  • Võõrandumine: “netisõltlased võõrduvad teistest inimestest”, AGA “vahel on see põgenemistee”
  • Identiteedikadu: “sa võid olla kes iganes, kuni sa ise enam ei tea, kes sa oled”, AGA “sa võid mängida keda iganes ja jääda iseendaks”
  • Agressioon: “arvutimängud muudavad vägivaldseks”, AGA “mängud võivad õpetada väga erinevaid asju”
  • Äärmused: “Internetis on pornograafia, pedofiilid ja ajupesijad”, AGA “vahel peab valet nägema, et tõde ära tunda”
  • Vaesestuv suhtlus: “Internet ei võimalda kogu suhtlusspektri kasutamist”, AGA “Internetisuhtlus lisab uusi suhtlusvõimalusi, ka näiliselt teatud kanaleid ära lõigates”
  • Infoudu: “inimene eksib tohutusse infomassi ära”, AGA “tekivad täiesti uued võimalused infouputusest vajaliku leidmiseks”

Otseselt ei saa niisiis öelda, et ühel on õigus ja teisel mitte. Sama lähenemist kasutab ka Stephen Northcutt enda "IT eetika käsiraamatus", kirjeldades suurt hulka erinevaid eetilisi dilemmasid ning andes neile kaks täiesti eri vaatenurkadest vastust.

Pinteri raamatus on kirjeldatud ka kaht lähenemist infotehnoloogiale - tehnofiilset ja tehnofoobset. Esimene näeb Internetis omalaadset "küber-Ateenat" (klassikalises antiikses mõttes) - vanakreeka agoraa ehk rahvakogunemise saab korraldada veel efektiivsemalt küberruumis, see aga viib edasi otsedemokraatiat ja vaba ühiskonda. Teine aga usub, et tulemuseks on paratamatult Orwelli "1984" sarnane jälgimisühiskond, kus kõikjal passib Suur Vend - ning kui tehnoloogia peaks piisavalt arenema, võib masinatel tekkida küsimus inimkonna otstarbekusest ("Mr Anderson - te olete viirus!").

Keskteed nende kahe äärmuse vahel on otsitud sageli, üheks huvitavaks algatuseks oli "tehnorealismi" liikumine, mis sai alguse 1998. aastal samanimelisest manifestist. Nende ideed olid erineva kaaluga (üks kommentaar ja kriitika: http://www.zpub.com/aaa/techreal.html), pealegi pärines liikumine "ajast enne Facebooki" (laiemas mõttes), kuid sellist tasakaalustavat jõudu oleks ka tänasesse maailma tarvis.


Kübereetika arengu faasid Tavani järgi

Herman Tavani sõnastatud kübereetika faasid langevad osaliselt kokku arvutustehnika põlvkondadega IT ajaloos. 1940. aastatesse paigutatud lähtekohta ja tollase olukorra suurt erinevust tänapäevast illustreerib Tavani legendaarse, vahel IBM-i peadirektorile Thomas J. Watsonile omistatud lausega "Maailm vajab kõige enam nelja arvutit" (mõnes versioonis mainitakse viit või kuut).

1. faas

1950.-60. aastad - eraldiseisvad (ilma võrguta) suurarvutid. Esimesed katsetused tehisintellekti vallas viivad esimeste eetiliste küsimusteni:

  • Kas masinad suudavad mõelda? Kui jah, kas peaksime ehitama mõtleva masina?
  • Kui masinad võivad olla intelligentsed, siis mida tähendab olla inimene?

Juba sellest ajast tuleb esile ka privaatsuse küsimus - eeskätt Suure Venna ja suurte andmebaaside näol.

2. faas

1970.-80. aastad - ärisektori tõus, võrkude leviku algus (koht- ja laivõrgud). Peamised eetilised küsimused:

  • isiku privaatsus (nagu eelmises faasis, kuid lisanduvad võrgu- ja äriaspekt).
  • esile kerkib "intellektuaalomand" ehk probleemid ebaseadusliku paljundamisega.
  • alguse saab arvutikuritegevus - esmalt küberhuligaansuste (segamine, "käkikeeramine") ja loata ringikolamise vormis.

3. faas

Alates 1990. aastast tänaseni - veebiajastu. Lisanduvad:

  • sõnavabadus
  • anonüümsus
  • seadusandlus
  • usaldus
  • avalik versus erainfo

4. faas

Lähitulevik - tehnoloogiate koondumine, lausandmetöötlus, arukad esemed ja objektid, kiibid, bioinformaatika, ilmselt ka nanoarvutid.


Tehnoloogia moraalne läbipaistvus

Kübereetika on sageli kirjeldav (hoidub hinnangu andmisest), mitte normatiivne (hindab olukorda/tegu õigeks või vääraks). Siiski on ka normatiivse eetika jaoks oma koht, mõnel juhul sõltub eetika normatiivsus ka tehnoloogiast endast:

  • Läbipaistev - kõik on arusaadav, kasutajad mõistavad nii tehnoloogiat (vähemalt üldtasemel) kui moraalseid valikuid (näiteks telefonivõrk ja selle pealtkuulamise eetilisus).
  • Läbipaistmatu, tuntud omadused - kasutajad mõistavad tehnoloogia üldpõhimõtteid, kuid ei pruugi tajuda moraalseid valikuid (näiteks Google).
  • Läbipaistmatu, tundmatud omadused - kasutajad ei taju mingeid moraalseid kaalutlusi (näiteks nutistu ehk IoT).


Kas eetika tuleks koodeksina kirja panna

Mõned arvavad, et see on bürokraatlik ajaraisk - kuid samas on samamoodi kirja pandud ka ettevõtte sisekorraeeskirjad, turvareeglistik ning mitmed teised dokumendid. Lisaks juriidilisele staatusele aitab selline dokument ka leida sobivaid inimesi (kohe alguses eetikakoodeksiga mittenõustuja ilmselt ei olegi sobiv inimene), ka aitab juba sedalaadi dokumendi koostamisprotsess ise selles sisalduvaid ideid levitada, tutvustada ja läbi vaielda.

Ühe suurfirma eetikakoodeksi näitena võib tuua IBM'i oma.


Kokkuvõtteks

Eetika ei ole oma olemuselt muutunud ka infoajastul, ent lisandunud on terve rida uusi küsimusi ning mõningaid asju on hakatud vaatama uue nurga alt. Selle valdkonnaga aga on vaja tegelda, kuna IT kõikehõlmavuse tõttu mõjutavad siin tehtavad eetilised valikud oluliselt ka paljusid teisi valdkondi (eriti neid, kus esialgu on tehnoloogia laiemale avalikkusele läbipaistmatu). Seetõttu tasub peamisi eetilisi lähtekohti ka jätkuvalt kirja panna.


Viited

  • HIMANEN, Pekka. The Hacker Ethic and the Spirit of the Information Age. Random House Inc. New York, 2001.
  • NORTHCUTT, Stephen. IT Ethics Handbook: Right and Wrong for IT Professionals. Syngress 2004
  • PINTER, Robert (ed). Information Society: Coursebook. Gondolat - Ǔj Mandǎtum 2008.
  • QUINN, Michael J. Ethics for the Information Age. International Edition. 5th ed. Pearson 2012
  • TAVANI, Herman T. Ethics & Technology: Ethical Issues in an Age of Infomation and Communication Technology. John Wiley & Sons, Danvers 2007.
Pärit leheküljelt "https://wiki.kakupesa.net/index.php?title=Eetika_ja_IT&oldid=4832"