Kuidas vaba tarkvaraga äri tehakse

Allikas: KakuWiki
Redaktsioon seisuga 11. märts 2007, kell 18:24 kasutajalt Kakk (arutelu | kaastöö)
Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Moto: Any sufficiently advanced technology is indistinguishable from magic - Arthur C. Clarke


Häkkerid ja äri

Nagu ajaloost näha, olid need kaks alguses üksteisest üsna kaugel. Algne MIT häkkerikultuur pärines akadeemilisest ja hipilikust keskkonnast, kus rahade eest hoolitsesid teised inimesed. Nii mõjus ka äri sissetung 80. aastate alguses ning kahe firma loomine (LMI ja Symbolics) üsna suure pöördena. Mitmed häkkerid võtsid omaks tavapärase ameerikaliku ärikultuuri, vähesed mässajad eesotsas Richard Stallmaniga üritasid tulutult mõnda aega selle vastu võidelda. Ent isegi äriskeptikust Stallman elas pikka aega oma tarkvara müügist (algul Emacs, hiljem GCC) ning luues 1989. aastal vaba tarkvara põhilise juriidilise aluse GPL litsentsi näol, lähtus ta põhimõtteliselt äritegevuse lubatavusest (paljud teised idealistlikumad tarkvaraloojad kasutasid litsentse, mis keelasid äri tegemise; Stallman rõhutas algusest peale, et tasulised teenused tarkvara "pealisehitusena" on täiesti vastuvõetavad). Seega - ehkki häkkerikultuur võõristab klassikalist ameerikalikku 'free-for-all'-äritegemist, ei ole ta juba algusaegadest peale äritegemise vaenlane. Küsimus on pigem selles, kuidas äri tehakse - ja selles osas on häkkerlik lähenemine Microsofti omast üsna erinev. Kuid eriti internetiajastu saabudes muutus selgemaks, et häkkerlik ärimudel sobib väga paljudel juhtudel isegi enam kui ärivara oma - tänaseks on mitmed suurfirmad häkkerliku äriviisi kas otseselt üle võtnud (Red Hat, üha enam ka Sun, Novell ja IBM) või siis sellest omapoolseid tuletisi tekitanud.

Eric Raymond: katedraal ja turg (ja muudki veel)

27. mail 1997 kandis Eric S. Raymond Linux Kongressil ette oma essee "The Cathedral and the Bazaar". See põhjustas laialdast vastukaja ning pani aluse vaba tarkvara arendusmudelite lähemale uurimisele (muuhulgas sai see ka üheks otsustavaks stiimuliks Netscape'i lähtekoodi avalikustamisele samal aastal). Ühes peamiseks tähelepanekuks oli pealkirjas toodud võrdlus kahest erinevast tarkvaraarenduse viisist:

  • Katedraal - klassikaline tarkvara elutsüklit rangelt järgiv arendus, kus kogu protsess sarnaneb suurehitise loomisele. On kindel arendajate seltskond, kindel tööjaotus, projektid ja tööplaanid ning ajakava.
  • Turg - Linuxiga laiemalt levima hakanud arendusmudel, kus projekt saab alguse kasutajate konkreetsetest vajadustest, sihid võivad töö käigus edasi areneda ja muutuda, arendajate seltskond on ebapüsiv ja võib töö käigus tublisti muutuda (ehkki tüüpiliselt on olemas mingisugune tuumik - selleks võib väiksema projekti puhul olla ka üksnes projektijuht).

Tähelepanuks: kuigi katedraalimudel assotsieerub tänapäeval eeskätt omandvaraga (ja turumudel avatud lähenemistega), kasutasid paljud varajased vabad projektid ka katedraalimudelit (näiteks Stallmani loodud Emacs ja GCC - tegelikult kogu GNU projekt). Ja veel: kuigi mitmed lugejad peavad katedraali ja turu vastandamist samaväärseks omandvara ja vaba tarkvara vastandusega, oli Raymondi algne kirjutis suunatud just vaba tarkvara arendusele.

Raymondi põhiargument on "piisav hulk silmapaare leiab kõik programmivead". Ehkki paljud (eeskätt andmeturbega tegelejad) on seda väidet kritiseerinud kui mõnevõrra ühekülgset, on see pikka aega olnud heaks argumendiks kogukondliku arendusmudeli eelistamise kasuks - enamikul juhtudel peab see ilmselt paika.

Veel üks tähelepanek Raymondilt - turumudel eeldab teatavat tuumprojekti. Täiesti nullist alustamiseks see eriti ei sobi: ka Linus Torvalds lasi oma Linuxi esmaversiooni välja ise ning alles siis siirdus turumudelile. Raymondi sõnutsi peab tuumprogramm a) töötama ning b) suutma veenda uusi tulijaid oma arengupotentsiaalis.

Vahemärkusena: lisaks Raymondile tasuks kindlasti lugeda ka tema kirjutiste konstruktiivset kriitikat François-René Rideau sulest.

Peale "Katedraali ja turu" edu kirjutas Raymond selle järgedena ka "Noosfääri kodustamas" (Homesteading the Noosphere) ja "Võlukatla" (The Magic Cauldron). Esimene käsitleb peamiselt vaba tarkvara motivatsioonilist-psühholoogilist tausta, teine aga majanduslikke tegureid.


Benkler ja teised: puudusevaba majandus

Kui Raymond ja paljud teised on vaba tarkvara näinud äriliselt toimiva lahendusena ka traditsioonilise, ressursside ja positsiooni pärast võitleva majandussüsteemi tingimustes, siis tasuks heita pilk ka hoopis teistlaadi arusaamale, mis esineb üha enam tänaste ühiskonnateadlaste teostes. Siin tuleks taas tsiteerida Robert Theobaldi ja tema "mõtteraputuse" (mindquake) kontseptsiooni - mingil hetkel ühiskonna arengus kaotavad mitmed senised arusaamad oma mõtte ja asju hakatakse tegema hoopis teistmoodi (üsna lähedane näide on tuua ka Eestist - mitmed NL-aegse haridusega inimesed sattusid 90-ndate aastate algul tööturul väga raskesse olukorda, kuna nende senine ettevalmistus ja oskused osutusid uues ühiskonnas pea väärtusetuteks).

Portugali insener José Luís Malaquias on kirjutanud essee A New Economic System for the Information Era, mis on eelkõige suunatud tänase haigevõitu IO-süsteemi vastu, kuid annab mõtteainet ka laiemalt. Malaquias toob humoorika näite komöödiafilmist "Jumalad on vist hullud", kus lennukilt kukkunud kokakoolapudel tekitab paraja segaduse Aafrika bušmanite seas. Seni oli neil kõik ühine, nüüd aga leidus üks huvitav, ilus ja kasulik ese, mida oli aga ainult üksainus eksemplar. Lõppjäreldusena saadakse hoopis jumalate peale pahaseks...

Probleem, millele osutab Yochai Benkler oma raamatutes ning mida mainib ka Malaquias, on ilmselt mõttestambis. Läbi inimkonna ajaloo on enamik väärt ressursse olnud piiratud. Hallidel aegadel võitlesid inimesed jahiloomade, vee või haritava maa pärast, hiljem loodusvarade pärast (ja "tsiviliseeritud" ühiskondades asendas füüsilist võitlemist poliitika ja juriidika). Selle tulemusena läksid hinda nii mõnedki ressursid, mille peamine väärtus oli nende harulduses (kuld ja vääriskivid omasid kuni hiljutise ajani vaid dekoratiivset väärtust, midagi asjalikku nendega teha ei saanud), samas olid suure praktilise väärtusega, ent laialt levinud ressursid - vesi, puit, raud, kivisüsi - märksa vähem väärt. Üks ja sama ressurss võis olla eri paigus täiesti erineva väärtusega (näiteks vesi viikingite ja araablaste jaoks). Nõndamoodi taoti ressursside puudujäägi ja lõplikkuse idee niivõrd kõvasti inimeste ajudesse, et ka siis, kui asjad hakkasid muutuma, oli inerts tohutu.

Uue keskse ressurssi tiitlile pretendeerib üha enam informatsioon. Ka Bill Gates oma bestselleris "Teel tulevikku" viitab tuleviku Šveitsile kui "maale, kus on palju infot" (traditsiooniliselt on seal olnud palju raha nende kuulsate pankade tõttu!), ent jääb ometi kinni vanasse mõttemalli, rääkides "infokaubandusest". Info on oma olemuselt teistlaadi ressurss, mida levitatakse paljundades - see ei kao lähtekohast ära. Sõbrale õuna andmine jätab andja ilma, anekdoodi rääkimine aga mitte. Info selline omadus ei ole muidugi midagi uut, see on olnud ühesugune kogu ajaloo jooksul. Ent just internetiajastu on sellisest "teistsugusest" ressursist teinud üha kesksema. Seega ilmselt hakkavad mitmed senised majanduslikud ja juriidilised arusaamad lähiaegadel väga tugevasti muutuma.

  • erinevad ärikaasused OSI veebist
  • suured poisid - IBM, Sun, Google, Red Hat, Novell