Vaba tarkvara olemusest ja levikust

Vaba tarkvara: lollide lõbu või asjalik lahendus?

Mis asi see ikkagi on?

Tänasele Windowsi keskkonnas üles kasvanud arvutikasutajale tundub vaba tarkvara kui põhimõte sageli arusaamatu - mis mõte on teha midagi valmis ja anda siis see täiesti tasuta ära? Ma tahan ju süüa ka... Senise harjumuspärase ärimudeli juures on kõik justkui arusaadav:

• Investorid panevad raha kokku, luuakse firma
• Firma ostab töövahendid (riist- ja tarkvara)
• Palgatakse töötajad
• Korraldatakse reklaam ja turundus
• Valmis toodet müüakse tükihinnaga
• Kasum on üldjuhul üsna korralik

Nii kuuleme veel praegugi vahel küsimust "Kuidas elada ära, kui tehtud töö antakse niisama teistele kasutada?"

Ühe võimaliku seletusena "vaba tarkvara vs omandvara" küsimuses võiks siinkohal tuua ameerika mõtleja ja futuroloogi Robert Theobaldi poolt kasutusele võetud termini mindquake ehk "mõtteraputus". See tähendab olukorda, kus seni mingi üldtunnustatud ja toimiv põhimõte või seaduspära ühel hetkel enam ei toimi. Nii näitasid lennunduse ajaloos õhupallide pooldajad pikka aega näpuga nende poole, kes üritasid õhust raskemate sõidukitega lendu tõusta - ometi on tänaseks õhupallid minevik ning lennukid tänapäev. Samamoodi vaadati viltu esimeste autoehitajate peale - miks ometi on vaja selle ohtliku bensiiniga jännata, kui aurumasin on end raudteel juba ammuilma tõestanud?

Üsna karme mõtteraputusi kogesid Eestis 1990. aasta paiku nõukogudeaegse väljaõppega majandusteadlased ja raamatupidajad, üldse väga paljud tollased vanema põlvkonna inimesed (vene ja vähemal määral saksa keel jäid korraga tähtsuses tugevasti alla inglise ja soome keelele, hakati nõudma arvutioskusi ja autojuhilube jne jne). Umbes sama olukord tekkis Interneti laia levikuga väga paljudes valdkondades - lisaks otsesele IT-sfäärile ka juriidikas (senine intellektuaalomandikäsitlus on sattunud viimastel aastatel väga suurte küsimärkide ette), ärikorralduses jpm. Ühe olulise üldise märksõnana võiks siin välja tuua kodanikualgatuse rolli märkimisväärset suurenemist - asjad, mida seni oli võimalik teha üksnes organiseeritud korras, muutusid nüüd jõukohaseks ka üksikisikutele või lõdvalt seotud, hajali üle maailma paiknevatele inimkooslustele (ja mis väga oluline - kõike seda ilma suuri organisatsioone kummitava bürokraatia ning suurte halduskuludeta!). Vaba tarkvara on vaid üheks selle mitmetest olulistest väljunditest.

Aga tegelikult on siin aetud muna ja kana segamini - vaba tarkvara põhimõtted on tunduvalt vanemad kui kommertstarkvara, mille sünniks loetakse tinglikult Bill Gatesi 1975. aastal "Altair"-arvutile kirjutatud BASICu versiooni (ja järgmisel aastal kirjutatud "Avalikku kirja arvutihuvilistele". See oli esimene laia levikuga tarkvara, mille levitamine sarnanes tänasele kommertstarkvara levikumehhanismile. Avatud lähtekood ning vaba tarkvaralevik on aga tunduvalt varasem nähtus, ulatudes arvutustehnika algaegadesse.

Areng läbi ajaloo

Häkkerite aeg

Tagasi arvutite algaegadesse vaba tarkvara juuri otsima minnes tuleks pöörata tähelepanu järgmistele olulistele asjaoludele:

• Enamik tolleaegseid (äärmiselt kalleid) arvuteid kuulus kas õppeasutustele, uurimiskeskustele või militaarsfäärile ning kõik need valdkonnad olid küllaltki puutumata ülejäänud Ameerika ühiskonda iseloomustava vaba turumajanduse mõjudest. Finantseerimine oli sageli riigipoolne ning ei soodustanud (või isegi ei lubanud) omavahelist konkurentsi. Rahaasjade jaoks olid ülikoolides pealegi olemas raamatupidajad, häkkeriteni see sfäär välja ei ulatunud.
• Arvutid olid niivõrd elitaarne nähtus, et turgu kui sellist ei olnud olemas. Ttollest ajast on teada tsitaat "maailmas on vaja kõige enam viit arvutit", mida on omistatud nii tollasele IBMi juhile Thomas J. Watson vanemale kui ka Cambridge'i matemaatikaprofessorile Douglas Hartree'le.
• Erinevalt tänapäevast, kus absoluutne enamik arvuteid suudab ühes või teises vormis üksteisega suhelda (IBM PC-ühilduv personaalarvuti kui valdav arvutitüüp, Interneti protokollide realisatsioonid enamikus arvuteis), olid algusaegade arvutid sageli "asjad iseeneses" - ühe arvuti peal töötav programm teistele ei sobinud.
• Ressursid olid napid - iga tänane laiatarbearvuti on kordi võimsam kui omaaegsete häkkerite tööriistad.
• Alahinnata ei saa ka omaaegse alternatiivkultuuri tugevat mõju omaaegsetele arvutiässadele. Tavalise "korraliku ameeriklase" jaoks oli enamik tipphäkkereid kahtlemata LIIGA omapärased inimesed.

Kõige selle tulemusena muutuski programmeerimine (ehk tänapäevasemat mõistet kasutades - tarkvaraarendus) osaks arvuti haldamisest - nagu andmete arhiveerimine ja riistvara käigushoid. Programmikoodi varjamine oli sellisel kujul üsna mõttetu tegevus. Tarkvara oli midagi sellist, mis sarnanes auto tagavararattale - see tuli arvutiga kaasa kui vajalik lisajubin, mida aga keegi eraldi ei ostnud.

Selliselt pinnalt kujuneski välja häkkerieetika oma algses versioonis - arusaam, et informatsioon on midagi, mille väärtus seisneb tema levitamises (information wants to be free). Kunstlikud takistused info leviku teel on kurjast ja tuleb kõrvaldada. Ressursside parema ärakasutamise huvides tuleb töötulemusi jagada, et teised ei peaks uuesti jalgratast leiutama.

LOE JUURDE: Eric S. Raymond. A Brief History of Hackerdom Steven Levy. Hackers: the Heroes of the Computer Revolution (kaks esimest peatükki). Eric S. Raymond. Kuidas saada häkkeriks

Läheb äriks

Kommertstarkvara sünd 70. aastate keskel ja võidukäik 80. aastatel võlgneb oma edukuse samuti mitmetele asjaoludele. Esmalt lõppes ära senine uurimisasutuste "muretu elu" - USA riiklikke toetusi vähendati 80. aastatel tugevalt ning mitmed senised riiklikud uurimisasutused pidid jätkama tegevust äriettevõttena vaba turu tingimustes. Paljudest senistest partneritest said vihased konkurendid.

Teiseks momendiks oli riistvaraplatvormide standardiseerumine, mis algas Unixi loomisega 1969. aastal, jätkus Macintoshi ilmumisega 1975 ning viimaks suurimas ulatuses IBM PC turuletulekuga 1981. Kui Bill Gates kirjutas koos Paul Alleniga 1975/76 Altairi BASICu, oli selle programmi turuks küll kasvav, kuid siiski üsna väike arvutihuviliste ring - nüüd sai tarkvaraarendus suurtööstusele sobivad mõõtmed. Nii hakkas kujunema piisavalt suur kasutajaskond (ehk ärimõistes turg), mis oli kommertsialiseerumise üheks oluliseks eelduseks.

Sellesse perioodi jäävad ka mitmed äristumist soodustavad sündmused. Näiteks Unixi välja töötanud AT&T - endise nimega American Telephone & Telegraph - tohtis USA monopolivastaste seaduste järgi kuni 1984. aastani turustada üksnes telefoni- ja telegraafiseadmeid ning see oli üks peamisi põhjusi, miks Unix algaastatel vabalt levis. 1984. aastal aga jagunes korporatsioon 11 eri firmaks, millel enam neid piiranguid ei olnud. 1981. aastal lasi IBM välja oma mudeli 5150, mida hakati aga peagi lihtsalt PC-ks (Personal Computer) kutsuma ning mis sai terve arvutitüübi esiisaks.

Kõrvalepõikena - tagantjärgi on tähelepanuväärne üks asjaolu. PC loonud IBM ei "keeranud piisavalt kinni" selle ehituse üksikasju ning tulemuseks oli rida firmasid, kes hakkasid IBM-ist sõltumatult tegema "PC-ühilduvaid" (PC-compatible) arvuteid. Ehkki see tundus alguses IBMile tohutu löögina (litsentsitasude ärajäämine!), selgus hiljem vastupidine - just "kloonide" massiline levik tegi PC-st tänaseni domineeriva personaalarvutitüübi. Veidi hiljem turule tulnud Apple'i Macintosh ja teised mudelid olid paljude asjatundjate arvates tehnoloogiliselt tublisti kaugemale arenenud (paljud mäkifännid vaatavad tänini PC peale ülevalt alla), kuid just PC-de massifaktor oli see, mis võimaldas neil troonil püsida.

Tagasi äristumise asjaolude juurde tulles võiks mainida tarkvara kui nähtuse põhiomadusi. Sarnaselt kirjandusteose või filmiga on selle loomine küllaltki ressursimahukas, hilisem paljundamine ja levitamine aga nõuab juba palju väiksemaid kulutusi. Tarkvara puhul oli see veelgi lihtsam kui filmi või raamatu korral, luues hea toote ja turunduse korral eelduse hiigelkasumite tekkeks. Seda takistas aga kaks suurt probleemi:

1. lubamatu paljundamine ehk "piraatlus" (tegelikult ebaõnnestunud termin) - sellele pole tänini edukat vastumürki leitud
2. ideede ja lahenduste ülevõtmine - olukord, kus konkureeriv tarkvaraarendaja kasutab konkurendi edukat toodet ning ehitab selle baasil üles veelgi suurema "hiti". Selle vältimiseks tuli sedalaadi ülevõtmine muuta võimalikult ebamugavaks - ja üks põhilisi käike oli programmide levitamine lõppkujul, mis välistas nende kasutamise toormaterjalina uute toodete arendamisel.

Nii sai ligi paarikümneks aastaks valdavaks arusaam, et tarkvara on midagi, mida ostetakse sarnaselt heliplaadi, video või raamatuga - ostetud eksemplari võib ostja oma tarbeks kasutada, kuid mitte seda edasi anda, avalikult esitada vms. "Ideede vargust" jms jälgiti üsna kiivalt (ning järk-järgult jõuti sellega välja tänasesse absurdsesse seisu).

Selline turustusstrateegia oli vesi suurfirmade veskitele - pikka aega valitses PC-tarkvaraturgu kümmekond suurt tegijat eesotsas Microsoftiga. "Vabavara" assotsieerus enamasti amatöörlike katsetustega, kuid seda kasutasid vahel ka mitmed suurtegijad - kas siis turu hõivamiseks (IE) või boonuse/konkurentsieelisena ("Osta X ja saad Y kauba peale!").

Tänases mõistes kommertstarkvara algust võib tõenäoliselt lugeda umbkaudu samast ajast, mil IBM oma uuele arvutile sobivat operatsioonisüsteemi otsis ning mitmete keerdkäikude tulemusena sattus tollal veel vähetuntud Microsofti ning tolle DOSi peale1. Ehkki Bill Gates oli alustanud tarkvara tükikaupa müümist juba varem (1976. aastast pärineb ka tuntud "Avalik kiri arvutihuvilistele"), pani just liit IBMiga aluse Microsofti tõusule ning kommertstarkvara pikale valitsusajale.

Ka omaaegne "häkkeriparadiis" MIT-s lagunes 80-ndate alguses ning jaotus kahe konkureeriva firma - Symbolics'i ja LMI vahel. Alles jäi ühena vähestest vaid Richard Stallman (keda Levy oma raamatus nimetas "viimaseks tõeliseks häkkeriks" - tiitel, mis osutus aga ekslikuks), kes mõnda aega üritas kadumakippuvate ideaalide ülalhoidmiseks endiste sõprade tehtud tööd ülikooli tarvis dubleerida (kuna firma töötulemused loeti nende omandiks ning neid ülikoolile enam ei edastatud). 1983. aastal aga otsustas ta ette võtta häkkeriideaalidega kooskõlas oleva täiesti uue operatsioonisüsteemi loomise ning aasta lõpus alustaski tööd projekti kallal, mida nimetas GNU (GNU's Not Unix - häkkerlik sõnamäng rekursiivse lühendiga) ja millest pidi saama Unixiga ühilduv, kuid täiesti uutel juriidilistel alustel süsteem. 1989. aastal töötas ta oma uue süsteemi tarvis välja litsentsi, millest sai hilisema vaba tarkvara liikumise üks juriidilisi alustalasid - GNU Üldise Avaliku Litsentsi (General Public License; GPL), mida vaatleme veidi lähemalt juriidikaloengus.

LOE JUURDE: B. Gates. Open Letter to Software Hobbyists Wikipedia: Richard Stallman Wikipedia: GNU General Public License

Häkkerite tagasitulek

Uue pöörde asjasse tõid jällegi mitmed asjaolud. Üheks tähtsamaks võib siin pidada Interneti levikut massidesse - see võib olla üheks põhjuseks, miks vaba tarkvara liikumine sai tõeliselt tuule tiibadesse Linuxi sünniga 1991. aastal, mitte aga veel Richard Stallmani GNU projekti algusega 1984. aastast - GNU ja tema tarkvara levik piirdus mitmeid aastaid enam-"võrgustatud" akadeemilise sfääriga, Linuse poolt väljakäidud uue süsteemi tuum aga sattus juba märksa viljakamale pinnasele.

Interneti levik lõi senise süsteemi sassi üsna mitmest kohast. 80. aastatel oli üheks peamiseks ebaseadusliku levitamise vastu võitlemise vahendiks kujunenud kopeerimiskaitsete süsteem - mitmesugused tehnoloogilised nipid, mis muutsid keeruliseks disketi kui tollase peamise andmekandja kopeerimise. Kogu see keerukas kaitsemehhanism kaotas võrgu levides oma mõtte - kräkitud versiooni leidmine võrgust muutus nii lihtsaks, et enamik firmadest loobus üsna varsti kopeerimiskaitsetest üldse. Mis veel hullem - kui suurte ja kalliste tarkvarapakettide "piraatimine" oli disketiajastul tihti ebamugav (33 disketi kopeerimine oli paras nuhtlus), siis nüüd oli see äärmiselt lihtne (disketi asendumine CD-ga ei aidanud samuti olukorda parandada).

Kui "pira" oli üsna üheselt ebaseaduslik nähtus ja sellisena üsna kindlalt identifitseeritav vaenlane, siis kaasnes Interneti levikuga ka teine, suurfirmade seisukohast veelgi ebameeldiv asjaolu - infosulu kadumine (mingitpidi võrreldav segajate sulgemisega endises N. Liidus). Kommertstarkvara aastakümme oli mõnelgi pool kasvatanud üles põlvkonna, kes ei aimanudki "millegi muu" olemasolu - selle fenomeni mõju on veel tänagi üsna tuntav ("Kuidas? Wordi polegi? Mismoodi sa arvutit siis üldse kasutada saad?"). Nüüd aga lisandus äärmiselt raskesti kontrollitav infokanal ning alternatiivide olemasolu jõudis kohale ka suuremale tarbijaskonnale. Ja viimaks - need samad alternatiivid mitte ainult ei teavitanud oma olemasolust, vaid tulid ka võrkupidi ise koju kätte. 90-ndate lõpu ja uue sajandi alguse "revolutsiooniline situatsioon" oli küpsemas.

1997. aastal ilmus Eric S. Raymondi essee "Katedraal ja turg", mis esmakordselt sõnastas häkkerliku tarkvaraarenduse põhitõed (muuhulgas olevat see andnud tõuke ka Netscape'i lähtekoodi avaldamiseks, mille tulemusena sündis Mozilla ja hiljem Firefox). 1998. aastal lekkisid Microsoftist välja sisemised memod, mis said tuntuks "Halloweeni memorandumina" - need andsid tunnistust Linuxi ohtlikkuse nägemisest Microsofti poolt ning kuna sisaldasid hulga tüüpilisi MS stiilis musta mängu juhiseid Linuxi vastu (sisemise dokumendina rääkis see asjadest otse ega ajanud poliitiliselt korrektset mulli), diskrediteeris see firmat avalikkuse silmis üksjagu ning andis uue tõuke vaba tarkvara arengule. 2001. aastal kirjutas soome mõtleja Pekka Himanen "Häkkerieetika", milles kirjeldas häkkerlikku arendusmudelit kui infoühiskonna alustala.

Tänast seisu võib iseloomustada paari järgmise näitega:

• Vabatarkvaraline Apache on valitsev veebiserver alates 1996. aastast. Hetkel on tema turuosa ligi 70% Microsofti 21% vastu (Netcraft)
• Linux Counteri üldhinnang: Linuxil on maailmas ca 29 miljonit kasutajat
• 2004 aastal kasutas 67% USA firmadest vaba tarkvara, lisaks plaanis seda lähiajal tegema hakata 16%.
• Juba 2001. aastal kasutas vaba tarkvara 65% Jaapani firmadest.
• suurfirmade (IBM, Novell, Sun jt) jätkuv huvi vaba tarkvara vastu.

LOE JUURDE: Eric S. Raymond. The Cathedral and the Bazaar The Halloween Documents

Lühiekskurss: IBMi metamorfoos

Eric S.Raymond kirjeldab oma häkkerikultuuri sõnastikus [L]"Jargon File", kuidas häkkerikultuur pidas nimetatud suurfirmat tervelt kolmekümne aasta jooksul üheks oma suurimaks vaenlaseks (nagu praegu on seda eeskätt Microsoft). Nende masinaid peeti kohmakateks ja aeglasteks (hinnast rääkimata), tarkvara oli suletud lähtekoodiga ja utiliidid raskesti kasutatavad. Nii on ajaloost teada häkkeritest irvhammaste erinevaid tõlgendusi lühendile IBM - Inferior But Marketable, It's Better Manually, Insidious Black Magic, It's Been Malfunctioning, Incontinent Bowel Movement, ja veelgi hullemaid vaimusünnitisi. Tagantjärele tunnistatakse, et tolleaegne "suur ja kole" oli veel suhteliselt tagasihoidlik võrreldes 90. aastate Microsofti aururulliga.

80. aastate keskel kadus IBM üsna suurel määral areenilt - firma tegeles mitmete ümberkorraldustega. 90. aastate lõpus aga nähti turul hoopis muutunud "suurt sinist" - lähtekood muutus paljudel juhtudel avatuks, IBMi masinatesse ilmus Linux ning firma on tänini tegelnud aktiivse partnerlusega kogu vaba tarkvara kultuuri suhtes.

Sama Eric Raymond meenutab teisal, kuidas ta läks 1999. aastal kohtuma IBMi esindajatega, kandes polosärki ja teksaseid. IBM on ajalooliselt tuntud kui range firmastiili viljeleja - tol momendil aga osutus isand Raymond kõige paremini riides olevaks isikuks seltskonnas...

LOE JUURDE: A. Leonard. How Big Blue Fell for Linux Jargon File: IBM

Asjaga on tõsi taga

Et vaba tarkvara pole mööduv haip, selles on ilmselt enamik tänaseid IT-asjatundjaid ühel meelel. Eriarvamused tekivad eeskätt küsimuses, kas on tegemist universaalse uue mudeliga või teatud konteksti sobiva nishitegijaga. Siin võiks ära tuua paar omas ajas levinud skeptilist väidet Linuxi kohta läbi tema veel küllalt lühikese ajaloo:

• 1991 - "kellele seda veel tarvis on?"
• 1993 - "kes seda kõike viitsib õppida?"
• 1994 - "kes see loll sellise asjaga äri teeb?"
• 1995 - "Linuxiga server????"
• 1997 - "Linux ja graafiline keskkond? Päh!"
• 1998 - "Oracle Linuxile...?"
• 1999 - "Linux ja Heroes of Might and Magic? Ärge ajage naerma!"
• 2001 - "OO.o ei saa iialgi MSO vastu!"
• 2002 - "Need seal Lõuna-Ameerikas on puha lolliks läinud!"
• 2003 - "Linuxi multimeedia on jama!"
• 2004 - "Shuttleworth on vist oma raha peale vihane"
• 2007 - ...

Ehkki väidetel on sageli teatav põhi all (OO.o tulles valitses MS Office turgu üsna totaalselt, Linuxile ilmusid graafiline keskkond, mängud ja multimeedia tõesti hiljem kui MS süsteemidele), on skeptikud läinud rappa üldise tendentsi nägemisega.

Mis neid motiveerib?

Siin tasuks tsiteerida Pekka Himase käsitlust ühest Linus Torvaldsi väljakäidud mõttest (mida Himanen seetõttu ka Linuse seaduseks nimetab) - inimkonna toimimapanevad jõud läbivad oma arengus kolme faasi:

1. elusäilitamine - elementaarsed vajadused (toit, peavari, turvalisus).
2. sotsiaalne heakskiit - positsiooni võitmine ühiskonnas (reputatsioon, kuulsus).
3. meelelahutus - kui eelmiste asjadega pole enam probleeme, tehakse sageli ka suuri asju lihtsalt enda lõbuks (metseenlus, sponsorlus, ka heategevus). Ehk siis küsimus - miks tegeleb suur osa maailma monarhe igapäevaselt kasulike asjadega?

Puht-kommertsmudeli häda ongi selles, et ei nähta esimesest motiivist kaugemale... Väga mitmetel juhtudel on just esmapilgul oma tööd tasuta jaganud "lollid" saanud kõike muud "kauba peale". CERNi tagasihoidlikust teadurist Tim Berners-Leest sai Commander of British Empire (rüütlitiitli variant, mida kasutatakse mitte-Briti kodanike puhul), soomerootsi tudengist ja hilisemast Helsinki Ülikooli assistendist Linus Torvaldsist aga üks mõjukamaid mehi arvutimaailmas.

Motiveerib ka "mina sulle, sina mulle"-süsteem. Kellegi vajadusest kasvab välja projekt, mida toetavad teised. Keda on kord toetatud, toetab ka teisi - toimib "vastastikune seljasügamine", nagu Raymond seda nimetab. Vaba tarkvara ärimudel?

Eric S. Raymond on vaba tarkvara arendusmudelit (s.h. ka äriotstarbelist) käsitlenud oma raamatus "Katedraal ja turg". Sellest räägime hiljem lähemalt, siinkohal vaid lühike kokkuvõte.

Raymond võrdleb kommertstarkvaraprojekti katedraali-sarnase suurehitise püstitamisega. See eeldab hulga inimeste pikaajalist koordineeritud tööd vastavalt etteantud plaanile ja projektile ning loomulikult ka eelarvele. Vaba tarkvara aga sarnaneb rohkem lärmakale idamaisele turule - valitseb näiline segadus, kõva lärm ning igaüks ajab esmapilgul kitsalt "oma asja". Siiski on just selline "turumudel" osutunud üllatavalt edukaks.

Jõuame tagasi küsimuse juurde - kes maksab ja millest ära elada? Vaba tarkvara toetajad väidavad, et tegelikult on suur osa programmeerijatest seotud mitte kommertstoodete arendamisega, vaid olemasolevate rakenduste teenindamise, haldamise ja edasiarendamisega (Eric Raymondi hinnangul on sedalaadi töö osakaal üle 75%, mõned pakuvad isegi numbreid üle 90%). Seega - kui näiteks X firma programmeerija täiendab firma süsteemi mõne kasuliku vidinaga, siis tasuks tõsiselt kaaluda varianti lubada see vaba tarkvarana levima. Enamasti ei sõltu sellise programmeerija sissetulek selle vidina loomisest või mitteloomisest, sageli ei ole ka tegemist ärisaladust mõjutava või olulist konkurentsieelist pakkuva lahendusega (kui on, siis on endale hoidmine arusaadav). Siin tasuks paljudel firmadel tõsiselt kaaluda, kas selliste lahenduste "kinnipidamine" on mõistlik - küsitava eelise hoidmisega kaasneb mainekergitusvõimaluse ("Mine X lehele ja tõmba sealt..." - võrdle näiteks TV-s kasutatava "Saadet toetab X"-logoga!) kaotsiminek.

Isegi juhul, kui firma tegeleb põhitegevusalana tarkvaraloomisega, on "turumudeli" kasutamine täiesti mõeldav - ükski vaba tarkvara litsents ei keela loojal oma loomingut raha eest levitada. Põhiline on leida vastus küsimusele: kuna sama võivad teha ka kõik teised, siis miks peaks klient ostma selle toote just meilt? On üsna loogiline, et looja tunneb oma loomingut kõige paremini, seega pakutav oskusteave ja tootetoetus on oluline stiimul. Isegi võrgust vabalt saada oleva tarkvara puhul on müük täiesti võimalik - eriti algaja arvutikasutaja on sageli nõus maksma mõistliku hinna valmispaketi eest, millega ta saab kaasa andmekandjad, korraliku juhendi ja mingi aja tagatud tootetoetust. Seda mudelit kasutavad edukalt näiteks Mandrake ja SuSE, pikka aega kasutas ka Red Hat (tänaseks on neil kaks distrot, vaba Fedora ja tasuline RHEL).

Vaadates "turumudeli" kasutajaid, näeme variantide osas üsna mitmekesist pilti:

• firma: firma juhib, maksab palka, annab infrastruktuuri. Varem nähti vaba toote rolli eeskätt turuhõivaja või täiendtootena, üha enam aga kasutatakse ka vaba põhitoodet ja "teise kihi" ärimudelit. HP, IBM, Red Hat, Sun jt
• kogukond + firma (kusjuures rõhk on kogukonnal). N: Ubuntu ja Canonical Ltd.
• fond - huvilised saavad toetada. Võib kombineerida eelmise mudeliga. N: GNOME
• Linuxi kerneli mudel - erinevates firmades/organisatsioonides töötavate arendajate hierarhia + kogukond.
• individuaalne - ühemeheprojektid. Sourceforge.

Seega on toimivaid variante mitmeid. Mitmed vaba tarkvara projektid kasutavad aga hoopiski "katedraalimudelit" ehk kindla meeskonnaga ja pika planeerimisega toimuvat arendamist (BSD Unixid, GNU). Ent ka sel juhul on kogukonna roll palju suurem kui ärivara juures.

Innovatsioonist ja monopolismist

Omaette teemaks on omandvara pooldajate üks argumente: "Uute asjade väljatöötamine maksab". Teataval määral peab see ärivara puhul paika - firma puhul tuleb osa kasumist suunata uurimistöösse, mis tõepoolest vähendab omanike tulusid ning seepärast lasevad kommertstootjad ka meelsasti vana rasva peal liugu (kui turg seda võimaldab; vt näiteks IE arengu seismajäämine peale turu hõivamist ja praktiliselt ainuvõimu saavutamist). Teisalt aga võime küsida: kas Windows XP oleks jäänud leiutamata, kui Microsoftil oleks turul läinud kehvasti? Ilmselt pigem vastupidi, firma oleks olnud sunnitud ajama oma jalad istumise alt välja

Kindlasti ei ole suure osa tarbijate huvides aga kohustuslikud tarkvarauuendused (Win 98 => 2000 => XP => Vista), mis saavutatakse vana (kuid veel täiesti toimiva) toote toetamise lõpetamisega - vana juurde jääjad riskivad ühilduvuse kaotamise ning oluliste turvaparanduste saamatajäämisega. Seda võiks nimetada ka "sundinnovatsiooniks" (kuigi tegelikult on asja innovaatilisus üldse kaheldav).

Eric Raymond eristab tarkvaratoote puhul tema kasutusväärtust (use value), turuväärtust (market value) ja monopoliväärtust (monopoly value). Esimene on väärtus, mis tekib tarkvara võimest täita mingit ülesannet, teine tähendab tarkvara kui müügiobjekti väärtust ning kolmas väärtust, mis tekib monopoolse seisundi ärakasutamisel (teised tootjad ei saa samalaadset asja teha). Kasutusväärtuse olemasolu on ilmselt väljaspool kahtlust - küsimusi tekitavad kaks viimast. Nagu juba eelmises lõigus mainitud, suudetakse ka vaba toote puhul turuväärtust säilitada (Linuxi kommertsdistribuutorid). Isegi monopoliväärtusest võib teatud tingimustel rääkida (sel juhul on aga tegemist juba pigem ausa konkurentsiga) - hästi sissetöötanud vabal tarkvaral põhineva äriprojektiga on uuel tulijal kahtlemata raske võidelda ja ta peab turu hõivamiseks tegema suuremaid pingutusi. Majanduslikud stiimulid

Avatud lähtekoodist tulenevad majanduslikud stiimulid:

• kiirem arendusprotsess ja võimalus vähendada kulusid - avatud kood võimaldab paindlikult kaasata uusi arendajaid ja jagada tööülesandeid välja vastavalt vajadusele. Veel üks täheldatud moment - andekad inimesed pääsevad tähtsate otsuste tegemise juurde kõvasti varem kui kommertstarkvarafirmades, kuna struktuurseid takistusi on minimaalselt
• kiirem reaktsioon tarbijapoolsele tagasisidele ning parem kohandatavus
• uued ja sageli ootamatud kasutusvaldkonnad - tihti avastavad kasutajad tootele täiesti uue kasutusviisi, mida loojad alguses ei mõelnudki; samas on selles suunas kiirete täienduste ja kohanduste sisseviimine märksa väiksem vaev kui kinnise koodi puhul

Mõned võimalikud ärimudelid:

• tasuta vabatarkvaraline põhitoode, tasuline on täiendavate teenuste kiht (konsultatsioonid, tootetoetus, eri sihtgruppidele mõeldud tuletatud versioonid põhitootest). N: Novell, Mandrake
• vaba lähtekoodiga kommertstoode. N: Red Hat Enterprise Linux (mida toetab ja täiendab Fedora projekt)
• vabatarkvaraline toode, mis teeb teed teistele toodetele. N: Borlandi Kylix
• riistvarafirma poolt vabalt levitatavad utiliidid ja draiverid - paraneb nende kvaliteet, samas põhisissetulekuallikaks jääb riistvara. N: ATI
• täiendavate teenuste müük - raamatud, õppematerjalid, pudi-padi (maskotid, märgid jne). N: O'Reilly ja SSC kirjastused.

Kes võidab vabast tarkvarast?

Võitjate hulka kuuluvad kahtlemata:

• Üksiküritajad-konsultandid - eriti kui kasutatav IT on spetsiifilisem, pole spetsi pidamisest nagunii pääsu. Kumb on mõistlikum - "plekkida" nii tarkvaratootjale kui spetsialistile, või ainult spetsile?
• Toetuskihi firmad - siia kuuluvad kõik Linuxi distribuutorid, kuid ka kirjastused ja miks mitte ka vahtkummist pingviinide või Linuse näoga maskide tootjad
• Haridusasutused - neis kohtades pole reeglina kusagil raha ülearu ning kulutada seda kalliste litsentside peale on üsna karm raiskamine

Eraldi võikski mainida haridussfääris saavutatavaid eeliseid:

• Majanduslik kokkuhoid
• Sõltumatus tootja hinna- ja tootepoliitikast
• Suurem kohandatavus (k.a. tõlkevõimalus)
• Õpilaste laiem silmaring ja suurem kompetents
• Võimalus anda õpilastele tarkvara koju kaasa
• Tarkvarakogukond - võimalus küsida omasugustelt

Haridussfäär ongi olnud viimastel aastatel üks teravaima konkurentsiga valdkondi selles küsimuses - ärivarafirmad on üritamas päästa, mida päästa annab, ning tulnud lagedale ennekuulmatute soodustustega (ehkki isegi selles seisus üritavad mõned nöörida - näiteks Microsofti Academic Alliance-programmis on mitu kavalat auku, mis peaks panema selle kasutajaid endale täishinnaga tarkvara juurde ostma - eriti käib see MS Office'i kohta). Põhjus on ilmselge - tänane õppur on homne kasutaja. Pikka aega ärivaral baseerunud haridus oli äärmiselt kasulik kommertstootjatele - suuremas osas mitte-IT aladel ettevalmistatud inimesed said sageli arvutioskused üksnes "standardsete tarkvarapakettide" osas, olemata isegi teadlik alternatiivide olemasolust...

Tootetoetusest

Veel üks omaette käsitlust vajav teema on tootetugi ja garantii. Omandvara pooldajad toovad väite "Vaba tarkvara puhul ei ole tootel toetust ega garantiid" sageli välja vaba tarkvara ühe suurima puudujäägina. Enamasti ei tule see tootega kaasa - litsents lubab vaba programmi muuta, mistõttu kasutaja võib selle ise ära solkida. Toetus on harilikult realiseeritud teisi kanaleid pidi (Usenet, IRC), mis aga toimivad sageli märksa efektiivsemaltki kui tüüpilise äripakkuja telefonitoetus (mille kohta on tuua hulgaliselt anekdootlikke näiteid). Tähele tuleks panna, et ei toetuse ega garantii pakkujate hulk ei ole tegelikult piiratud - seda võib mõlemale osapoolele sobivatel tingimustel pakkuda ükskõik milline firma või ka eraisik. Rohkem võimalikke pakkujaid aga tähendab tarbijale mõistlikku hinda ning valikuvabadust.

Küsitavad olukorrad vaba tarkvara puhul (kus see lähenemine ei pruugi toimida) on eeskätt seotud riist- ja tarkvara kombinatsioonidega. Üheks selliseks näiteks on robotseadmed ning automaatika, kus tarkvara roll on oluline ning selle avaldamine lubaks kogu seadet järgi teha. Samalaadne seis on ka mobiiltelefonide puhul. Esialgu jäävad ärivara alla ilmselt veel ka kõrgprofessionaalsed rakendused mitte-IT inimestele - arvata on, et helilooja kujutab oma tarkvara selgekssaamisele märksa enam aega kui IT-inimene, tehnilisi probleeme ta lahendada ei oska ega peagi seda oskama - tal peab olema kompetentne koht, kust abi saada. Muidugi ka sellist mehhanismi saab rajada toetuskihi firmana...

Vaba tarkvara vs avatud lähtekoodiga tarkvara

See on küsimus, mis on kerkinud sageli päevakorda - mis asi on free software ja mis asi open-source software? Ilmselt on 100% täpse ja korrektse vastuse andmine küllaltki raske, kuid lühidalt võiks öelda järgmist.

Vaba tarkvara (free software) on algne, Richard Stallmani poolt kasutusele võetud termin tarkvara kohta, mis seab esikohale kasutaja õigused (kasutada, kopeerida, muuta, edasi anda). Ingliskeelse sõna free kahemõttelisuse ("tasuta" ja "vaba") tõttu kasutatakse selgituseks sageli lauset "free as in free speech, not as in free beer", s.t. mitte hind ei ole oluline, vaid kasutaja õigused. Peamiseks organisatsiooniks on Free Software Foundation ehk Vaba Tarkvara Fond (http://www.fsf.org).

Avatud lähtekood (open source) on mõiste, mis tuli kasutusele 1998. aastal tagamaks vabaks antud Netscape'i lähtekoodi jätkuvat vaba levikut ning vältimaks mitmete tasuta levitatavate, kuid kinniste tarkvaratoodete (põhiline näide: MS IE) panemist ühte patta vaba tarkvaraga. Üheks põhjuseks oli ka seesama kahemõtteline free (üks idee oli muuta "Open Source" kaubamärgiks ja nii konkretiseerida selle kasutust - paraku pidasid võimud terminit liiga kirjeldavaks"). Oma kindel roll oli selles protsessis ka tugevate isiksuste kokkupõrkel - OSI (Open Source Initiative ehk Avatud Lähtekoodi Algatus; http://www.opensource.org) loojad eesotsas Bruce Perensi ja Eric Raymondiga ei leidnud mõnes punktis FSFi pea Richard Stallmaniga ühist keelt (ega pole seda siiamaani leidnud). Stallman süüdistab OSIt liigses leebuses ja vaba tarkvara ideaalide ohtuseadmises, OSI omakorda peab Stallmani liiga radikaalseks. Veel üheks tüliõunaks oli Linuse alustatud süsteemi nimi - et selles kasutatakse lisaks Linuse loodud kernelile ka GNU utiliite, nõuab Stallman nimetuse "GNU/Linux" kasutamist - OSI peab seda jällegi liigkeeruliseks ja kasutab nime "Linux" (ja irvhambad kutsuvad FSFi pealikut vastukaaluks "GNU/Stallman'iks"). Samas tunnistavad mõlemad siiski koostöö vajalikkust ja praktilisemal tasandil see ka toimib.

Veel üheks terminiks, mis on eriti Ladina-Ameerika kontekstis levinud, on hispaaniapärane Software Libre - sisuliselt seesama free software, kuid pooldajate arvates hoopiski ühemõttelisem. Hispaaniakeelse keskkonna jaoks kindlasti sobiv nimetus, iseasi kui varmad on eurooplased seda üle võtma. Leidub ka neid, kes panevad kõik kolm terminit ühe mütsi alla ja kasutavad lühendit FLOSS - Free, Libre and Open Source Software.

Kust saab?

Mõned võimalikud suuremad paigad, kuhu võiks huvi korral vaadata:

• GNU/UNESCO Free Software Directory - suur kataloog vaba tarkvara rakendustest erinevatelt elualadelt. NB! Sisaldab vaid GNU vaba tarkvara definitsiooni kõiki nõudeid täitvaid rakendusi!
• Freshmeat - eeskätt Linuxi/Unixi platvormile mõeldud (kuid palju on ka platvormist sõltumatuid ja võrgupõhiseid projekte) vaba tarkvara projektide kogu.
• Sourceforge - sarnaneb eelmisele, kuid on rohkem arendajakeskne ning sisaldab mõnevõrra rohkem "tooreid" projekte.
• Distrowatch - Linuxi eri distributsioone tutvustav, võrdlev ja analüüsiv portaal

Kokkuvõtteks

Võiks öelda, et vaba tarkvara arendusmudel erineb kardinaalselt senilevinud arusaamadest, kuid tulemused ei jää alla ärivaralisele arendusele - IT-maailma hetkeseis on selle tunnistuseks. Vaba tarkvara ja äritegevus pole vastuolus - "turumudel" võimaldab täielikult rahateenimist, raskendatud on üksnes monopoolse kasumi teenimine, mis senini on andnud üksikutele suurtootjatele hiigelsummasid. Vaba tarkvara soosib kasutajapoolset algatust ning võimaldab valida sobiva teenusemudeli - seega on "tavalise inimese" jaoks tegemist väga teretulnud asjaga, mis kahtlemata väärib suuremat tähelepanu.